1864 hakkas ta Tartus välja andma Eesti Postimeest 1886 hakkas lehte toimetama K.A. Hermann, lehe nimeks sai lihtsalt Postimees 1896 sai Postimehe toimetajaks Jaan Tõnisson Sakala Ajaleht ilmus Viljandis 1878 märtsis Vastutav toimetaja- väljaandja oli kuni oma surmani C.R. Jakobson Jakobsoni toimetamise ajal Eesti mõjukaim ajaleht 1881 oli Sakala tiraažiks mõnda aega lausa 6000 eksemplari Ajalehes oli enamjaolt käsitletud poliitilisi teemasid Sakala põhjustas lugejaskonnas elevust ajalehest õhkuva võitlusvaimu tõttu Eesti ajakirjandus 20. sajandi alguses Trükitehnika arengu tõttu anti välja üha rohkem ajalehti Postimehe kõrval leidsid poolehoidu ka K. Pätsi “Teataja” (1901-05 Tallinnas) P. Speegi “Uudised” (1903-05 Tartus) Ajakirjandusse sekkusid ka koolinoored Ajalehtedesse hakkas üha enam ilmuma satiirilisi pilkelisasid 1906 muretses Päevaleht endale modernsemad trükimasinad- I Maailmasõja ajal
Rohkem huvitab t�nap�eva noori uus meedia. Uusmeedia kujutab endas internetis levivat informatsiooni, mis on koosk�las tarbija, ehk lugejaskonna n�udlusega. Internetti postitatakse just seda informatsiooni, mis on parasjagu aktuaalne, ning mis inimesi toidab. Mida rohkem klikke on artikklil seda rohkem raha ja populaarsust see teenib. Info edastajad teevad p�hjalikku uuringut hetkel populaarsust koguvatest teemadest ja edastavad meile just seda, mis parasjagu lugejaskonnas on populaarne. K�ik tahavad, et just nende artikkel v�i uudis j�uaks v�imalikult paljude lugejateni. Uus meedias on tihtipeale levimas palju vale informatsiooni, mis viib noored ekslikult valele arusaamale olukorrast ja mis on p�hjuseks eelarvamuste tekkele. Internetis leviva info suhtes peaksime olema kriitilised ja selle enda jaoks alati l�bi anal��sima. K�ike mis internetis levib ei peaks ega tohiks salvestada
Lisandusid lühikomöödiad "Kapsapää" (1912), "Paunvere" ja "Ärimehed" (1913). Vähem tähelepanu leidsid Lutsu katsetused sümbolistlike draamadega: "Laul õnnest" (1913), "Mahajäetud maja" (1914) ja suvitusromaan "Kirjutatud on..." (1914, hilisem pealkiri "Soo"), samuti traagilise tonaalsusega pikemad novellid, näiteks "Kirjad Maarjale" (1919). Seevastu "Kevade" järjed, "Suvi" I-II (1918, 1919), "Tootsi pulm" (1921) ja "Äripäev" (1924) tekitasid taas lugejaskonnas püsiva huvi. Lutsu lasteraamatutest on tänapäevani populaarne "Nukitsamees" (1920). 1920. aastatel oli O. Luts viljakas autor, kirjutas ajalehtede joonealustesse järjekindlalt väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid vesteid, avaldas mitu sama miljööd kujutavat romaani: "Andrese elukäik" (1923), "Iiling" (1924), "Olga Nukrus" (1926), "Õpilane Valter" (1927), "Udu" (1928), "Pankrot" (1929). Neis kõigis olid kesksel kohal saatusega leppimise meeleolud
3. LOOMING Toni Morrisoni loomingut on hinnatud nii Pulitzeri auhinna kui ka (seni ainsa USA mustanahalise kirjanikuna) Nobeli kirjanduspreemia vääriliseks. Kahtlemata ei määra nahavärv kirjaniku loomingu taset, samuti pole Morrisoni puhul tegemist viimase aastakümne jooksul tähtsamate kirjandusauhindade jagamisel täheldatava minoriteedipoliitikaga. Toni Morrison on aga ise rõhutanud afro-ameerika kultuurikonteksti tähtsust nii oma loomingu ainestikus kui ka lugejaskonnas, kellele ta romaanid on suunatud. Kirjutamisstiililt sarnaneb Morrison paljuski Lõuna-Ameerika maagilistele realistidele (Alejo Carpentier, Gabriel García Márquez, José Donoso jt), kelle loomingus segunevad üleloomulik ja realistlik. Morrison on meisterlik jutuvestja; tegelaste elusaatused moodustuvad väikestest jutukatketest, meenutustest ja nägemustest, mis raamatu nii põnevaks teevad, et seda on raske enne lõppu käest panna
ellusuhtumisega. Loomingulise tee algul pakkus Vildele eeskuju kõigepeale välismaine kerge ajaviitekirjandus. Nii alustaski ta kriminaaljutustusega ,,Kurjal teel", millele järgnes otse kõrgromantika näiteks sobiv ,,Musta mantliga mees" ja siis Jaak Järvega kahe peale kirjutatud ,,Vallimäe neitsi". (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 180-182) Suure populaarsuse rahva seas võitsid noore Vilde naljajutud. Ükski Eesti kirjanik polnud lugejaskonnas tekitanud nii rõkatavat naeru. Lugejad harjusid Vilde naljaga ja nõudsid lisa ning seda Vilde ka jagas aatsakümnete vältel ajalehe joonealustes, kalendrisabades ja eri raamatutes. Naljajutt võis pilgata riiakat ämma, juhmi külamatsi, kerglast rätseppa, häbelikku kosilast, vanapoissi ja vanapiigat ning muud seesugust. Nii sündisidki Eduard Vilde naljajutud nagu ,,Ärapõletatud peigmehed" (1885. aastal), ,,Klaamani emanda kosilased" (1887. aastal),
sümbolistlikku laadi draamaga "Laul õnnest" (1913), dramaatiliste visanditega "Sinihallik" ja "Sootuluke" (1919). Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega ning sümbolistlike sugemetega proosa "Kirjutatud on ..." (1914), hilisemais trükkides "Soo". Samuti traagilise tonaalsusega pikemad novellid, näiteks "Kirjad Maarjale" (1919) ja "Karavaan" (1920). Seevastu "Kevade" järjed, "Suvi" I-II (1918-1919), "Tootsi pulm" (1921) ja "Äripäev" (1924) tekitasid taas lugejaskonnas püsiva huvi. 1920. aastatel oli Oskar Luts viljakas autor, kirjutas ajalehtede joonealustesse järjekindlalt väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid vesteid. Vesteline laad ja memuaarne aines leidsid väljenduse raamatus "Tulilill" (1924). Oskar Luts avaldas mitu sama miljööd kujutavat sentimentaal-naturalistlikku linnaainelist romaani, mis on süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke
Vilde jäi siiski kuni 1917 aasta revolutsiooni lõpuni jälitatavaks. Vilde Eestist lahkumine oli vältimatu. Eduard Vilde teine loomingujärk moodustab tema proosatoodangu kõrgaja. Siis ilmus ta sulest seitse romaani: ,,Karikas kihvti", ,,"Linda" aktsiad", ,,Külmale maale", ,,Raudsed käed", ,,Mahtra sõda", ,,Kui Anija mehed Tallinas käisid" ja ,,Prohvet Maltsvelt", mis olid põhjapanevateks teosteks eesti kriitilise realismi arenguloos. Tol perioodil sai Vilde lugejaskonnas tuntuks ka huvitavate ja sisukate reisikirjelduste loojana. Ilukirjandusliku lühivormi alal kujunes Vilde lemmikzanriks ühiskondlik satiir. Teisel loominguperioodil on Vilde marksistlikule õpetusele toetuv kriitiline realist, kes jälgib pidevalt kaasaja ühiskondlik- poliitilisi sündmusi ja elavalt neile reageerib. 1905. aasta revolutsioonilise liikumise ajal asub Vilde proletaarse kirjaniku positsioonile, kusjuures ta kui sõnameister-sotsialist võtab oma
· Kriitilis-realistliku proosa pidev areng ei kätkenud ka "Siuru" tegevuse ajal, millal uusromantism tunduvalt hoogustus. Revolutsiooniaastate realism toetus eelkõige kahele autorile -- A. H. Tammsaarele ja M. Metsanurgale. A. H. Tammsaarelt ilmus 1917. aastal jutustus "Kärbes", milles autor muigav-irooniliselt kujutab sõjaeelset üliõpilaselu Tartus. Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle "Suvi" (1918--1919) sai lugejaskonnas väga populaarseks. · 20. saj. Teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis. · Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühizanrid, eeskätt novellid. · Väljapaistvamad miniatuurikogud on F. Tuglase ,,Liivakell" 1913 ja A.H Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 1915. · Nende meisterlikem viljeleja oli F. Tuglas. Tema novellikogud "Saatus" (1917) ja "Raskuse vaim" (1920)
uusromantism tunduvalt hoogustus. Revolutsiooniaastate realism toetus eelkõige kahele autorile -- A. H. Tammsaarele ja M. Metsanurgale. A. H. Tammsaarelt ilmus 1917. aastal jutustus "Kärbes", milles autor muigav-irooniliselt kujutab sõjaeelset üliõpilaselu Tartus. Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle "Suvi" (1918--1919) sai lugejaskonnas väga populaarseks. · 20. saj. Teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis. · Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühizanrid, eeskätt novellid. · Väljapaistvamad miniatuurikogud on F. Tuglase ,,Liivakell" 1913 ja A.H Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 1915. · Nende meisterlikem viljeleja oli F. Tuglas. Tema novellikogud "Saatus" (1917) ja
annaabi.ee 
