Pole see ei esimene ega viimane. Kas siis raha pärast tehakse vähe asju, mille pärast hiljem tahaks piinlikkusest silmad peast välja ajada? Pole see esimene ega viimane... Läbimõtlemata kontseptsioon? Ainult et idealistina on ikkagi kahju... Kahju, et me maailm on ikkagi nii küüniline. Teisalt kui keegi oleks pakkunud mulle papirulli ja kutsunud ,,tule, mängi meiega telekas lolli", eks ma oleks läinud. Nagu enamik lugejaidki. Ja samas veel kord: kõige rohkem on kahju sellest, et ,,Kalevi naiste" tegijad on päeva lõpuks ikkagi nii arad. Või siis on produtsendid arad. Sest olles nii mõnegagi neist vabas vormis vabalt nalja visanud, täiesti idiootsuseni lõbutsenud, tean ma, et selles seriaalis on jäädud veerandile teele. Kui selle koosluse huumorifontäänid vabalt purskama lasta, siis võib suuri asju sündida. Neid suuri asju ma teleri ees ootasin ega näinud.
Toimus teoste välja andmine mõlemas kirjakeeles. 1843.a ilmus E.Ahrensi grammatika, mis võttis kirjakeele aluseks P-Eesti keskmurde, pani aluse uuele kirjaviisile. Tehti ka esimesed katsetused ajalehtede välja andmiseks. 1806.a ilmus esimene ajaleht Tarto maa rahwa Näddali-Leht. Välja andsid baltisakslased. Ilmus ainult ühel aastal, tsaarivalitsuse käsul see lõpetati, sest võib põhjustada talurahvarahutusi, tegelt polnud sellel tõenäoliselt väga lugejaidki. Säilinud eksemplarid hävitati, alles 1994.a leiti Venemaa ajalooarhiivist seda. Teine katse tehti 1821-23, 1825, siis ilmus Marahva Näddalaleht, selle väljaandjaks oli O.W. Masing. Ka sellest ei tulnud suurt midagi välja. Alles Pärnu Postimees pidev ajaleht. Talupojal oli lugemisvaraks kalendrid ja sellest ajasn teada ka sentimentaalseid romaane. Kreutzwald andis välja teose ,,Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on" 1848-49, see pmtselt poulaarteaduslik ajakiri.
annaabi.ee 
