6.1 Kaitsealused paljasseemnetaimed on : · Harilik jugapuu - Jugapuu on meie metsade üks väärtuslikumaid puid. 6.2 Kaitsealused õistaimed on : · Kollane käoking - Kollane käoking on nii haruldane taim, et tema rahvapäraseid nimesid ei olegi teada. · Lehitu pisikäpp - Lehitu pisikäpp on meie looduslikest orhideedest üks haruldasemaid. · Alpi võipätakas - Eestis leidub vaid harva Saaremaal lubjarikastes soodes. · Harilik luuderohi - Levib lindude abil, kes söövad vilju. · Sookäpp - Harilik sookäpp on meie üks väiksemaid käpalisi. · Jumalakäpp - Eestis leidub paiguti, tavalisem on Lääne-Eestis, eriti saartel. · Kaunis kuldking - Kaunis kuldking on ilmselt ainuke meie käpaline. · Kärbesõis - Kärbesõie õied on just nimelt kärbse välimusega. · Mesimurakas - Mesimurakas on aga lillakaga hoopis lähedasem sugulane kui rabamurakaga.
Olivaceogrisea Kalamees), tal on oliivjas või ookerhall kübar (kuni 6 cm), väikesed õrnad, õhukeseseenelihaga viljakehad (Urbonas jt., 1986); liiki on üsna harva leitud nüüd ka mujalt Eestist, samuti Lätistning Soomest; mürgisus või söödavus teadmata (Hanso jt. 2000). Austraalias ei esine. 1.1.6 Kahvatu kärbseseen 6 Kahvatu kärbseseen (A.lividopallescens Gillet), mille kübar on hallikasbeez, tupp on valge, kasvab lubjarikastes metsades, meil leitud Kagu-Eestist (Hanso jt. 2000). Puudub Austraalias. 1.2 Alamperekond kärbseseen (Amanita) Jalg nahkja rõngaga. Viljakehad lihakad. Kübara serv rihveljas.Eosed inamüloidsed. Eestis 5 liiki, neist 3 mürgist ja 2 mürgisuse kahtlusega. Enamik kärbseseeni on mürgised. Sellesse perekonda kuuluvad Eesti mürgisemad seened: roheline ja valge kärbseseen. Söödavad on roosa, hall, loor-, oranz, kahevärviline ja rõngata kärbseseen, kuid ka nendega tuleb
taimedele toksiliseks. Mangaan Mangaanivaesed mullad on Pärnu ja Kasari jõgikonnas. Liikuva mangaani sisaldus muutub vegetatsiooniperioodi jooksul ja sõltub mulla niiskusest bioloogilistest tingimustest ja ka agrotehnikast. Sademeterikkal suvel esineb mangaanipuudust harva Mikroelemendid Boori sisaldus mullas sõltub enamasti mulla lõimisest ja keemilisest koostisest. Raskemad mullad on booririkkamad. Kerge lõimisega ja happelistes muldades allub boor kergesti väljauhtumisele. Lubjarikastes ja lubjatud muldades on omastatava boori sisaldus madalam. Boorivaesed on Lääne-Viru, Võru, Harju ja Jõgeva maakonna mullad. Molübdeeni on üldiselt rohkem Põhja- ja Kesk-Eesti karbonaatsetel moreenidel välja kujunenud muldadel. Erinevalt teistest mikroelementidest on Mo hästi liikuv leeliselises keskkonnas. Lubiväetiste kasutamine suurendab liikuva molübdeeni sisaldust mullas. Molübdeenivaesed mullad on Pärnu ja Kasari jõgikonnas ning Võrtsjärve põhjaosas.
· veemahuti ja vee puhastaja; · elustik. Soode elustikku iseloomustab: · kohastumused elupaigale seega kui satub ohtu elupaik, on ka vastavad liigid ohustatud; · kohastumused äärmuslikele elutingimustele (vee küllus, omastatava vee puudumine (hapnikuvaegus), vee happesus, madal temperatuur, tuulisus, avatus päikesekiirgusele jmt.) Eesti soid (eriti rabasid) iseloomustab reeglina põhjapoolse, alpiinse või tsirkumpolaarse levikuga liikide suur osakaal. Lubjarikastes madalsoodes esineb ka Kesk- ja Lääne-Euroopa atlantilisi relikte. Rabade elustik on väga kitsalt kohastunud. Õistaimi vähe umbes 20 liiki, lisaks umbes 20 samblaliiki. Eripäraks suur puhmaste osakaal (vähemalt 9 liiki). On ka mõned kaitstavad taimeliigid (mudatarn, sagristarn). Rabade elustik Linnustik suhteliselt liigirikas, ca 30 pesitsevad rabades. Toitumisja puhkepaigana kasutavad raba veel ligi 60 linnuliiki. Imetajad püsivalt rabas ei ela, aga kasutavad rabasaari, rabaservi
siidkarvased, hiljem ainult alt. Õitseb lehtimisega üheaegselt (mais), isasurvad kollased, kuni 7 cm pikad, emasurvad 3-5 cm pikad. Hõber. kasutatakse haljastuses laialdaselt ilupuuna, parkides, teede ääres, veekogude kallastel jne. Rabe remmelgas (Salix fragilis L.) [frágilis] Kasvab 15 -20 m kõrguse tugevasti hargneva ümaravõralise puuna looduslikult Lõuna-Eesti jõgede ja järvede üleujutatavatel aladel lubjarikastes kohtades. On meil areaali põhjapiiril, üldareaal kogu Euroopa kuni Lääne-Siber. Puude tüve koor sügavarõmeline, oksad peened, läikivad, paljad, pruunid, kergesti murduvad.. Lehed kuni 18 cm pikad ja 4 cm laiad, piklikmunajad kuni süstjad, näärmekalt hambulise servaga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hallid, härmatisega, karvadeta. Õitseb mais koos lehtimisega, nii isas- kui emasurvad 2-5 cm pikad, algul kollakad, hiljem pruunid. Seemned valmivad juunis. 65
Paljud kollad on aeglase kasvuga, mõne liigi eosed idanevad alles 3-8 aasta pärast ja taim saab paljunemisvõimeliseks alles 6-15 aasta möödu-misel. Seetõttu on koldade kogumine keelatud. Selaginellilised. Sellesse sugukonda kuulub vaid üks ligi 750 liigiga perekond. Enamik selaginellidest kasvab varjukates troopikametsades ja vaid vähesed Euraasia ja Põhja-Ameerika mägedes. Eestis esineb vaid 1 liik - hästi väike ja sammalt meenutav koldjas selaginell, mida võib kohata lubjarikastes allikalistes madalsoodes. Osjalised. Osjaliste sugukonda kuulub üks 15 liigiga perekond. Osjad on levinud kogu maakeral, enamik siiski põhja-poolkeral. Neist kasvab Eestis 10 liiki. Kõige sagedamine võib kohata põldosja ja aasosja. Maokeelelised. Enamasti maapinnal kasvavad omapärase ehitusega sõnajalgtaimed, mis välimuselt pisut meenutavad õistaimi. Kokku u. 66 liiki. Mõned troopikas levinud liigid kasvavad ka epifüütidena puudel. Eestis esineb 6 liiki - harilik mao-keel ja 5
emasurvad 3-5 cm pikad. Hõber. kasutatakse haljastuses laialdaselt ilupuuna, parkides, teede ääres, veekogude kallastel jne. Paljundatakse pistvaiadega, annab ka kännuvõsu. Sortidest: 'Darts Snake'; 'Gold'; 'Liempde'; 'Tristis'; 'Tristis Resistenta' Rabe remmelgas (Salix fragilis L.) Kasvab 15 -20 m kõrguse tugevasti hargneva ümaravõralise puuna looduslikult Lõuna-Eesti jõgede ja järvede üleujutatavatel aladel lubjarikastes kohtades. On meil areaali põhjapiiril, üldareaal kogu Euroopa kuni Lääne-Siber. Puude tüve koor sügavarõmeline, oksad peened, läikivad, paljad, pruunid, kergesti murduvad. Pungad paljad, mustjaspruunid, kuni 1 cm pikad. Lehed kuni 18 cm pikad ja 4 cm laiad, piklikmunajad kuni süstjad, näärmekalt hambulise servaga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hallid, härmatisega, karvadeta. Leheroots ca 1,5 cm pikk, üksikute näärmetega, abilehed neerjad, hambulised, varisevad kiirelt
Kasutatakse ka murude külvides nii puhaskülvina kui segus teiste rohttaimedega. LUBIKAS Sesleria caerulea nime päritolu uurides saame teada, et Sesleria on 18. sajandil Veneetsias elanud arsti ja looduseuurija Leonard Sesleri auks antud nimi. Ja caerulea tähendab ladina keeles hele- või taevassinine. Kõrreline. Kasvukoht: lubikas kasvab lubjarikkal savikal pinnasel nii niiskematel niitudel, hõredates metsades kui lubjarikastes soodes. Sage Lääne-Eestis ja saartel. Lubikas on laiu madalaid mättaid moodustav mitmeaastane taim. Kõrs 20-40 cm kõrge, lehed 2-4 mm laiad, heleda sinaka kirmega pealmiselt pinnalt ja siledad, läikivad alt (lehtedel olev hallikas kirme on heaks eristamistunnuseks!). Lehe tipp aheneb järsult lühikeseks teravikuks. Pööristähk on lühike, munajas 1-2 cm pikk, sinakas, peale õitsemist kollakas ja vananedes muutub mustjaks. Õitseb mais.
annaabi.ee 
