koos väikese pargiga. 1718. aasta suvel rajati maa-alale, mis jäi Lasnamäe järsu paekalda ja mere vahele, lossi- ja pargiansambel, mida tsaari abikaasa auks Jekaterinenthaliks ehk Catherinenthaliks, eestipäraselt aga Kadrioruks kutsuma hakati. Lossi ja pargi arhitektiks oli itaallane Niccolo Michetti. 1720. aasta juunist sai Kadrioru lossi ja pargi ehitus- ja kujundustööde juhatajaks Mihhail Zemtsov Peterburist. Lisaks Kadrioru lossiansamblile rajati praeguse Poska tänava piirkonda maju lossi teenijatele ja ehitajatele. Seda hoonerühma nimetati Kadrioru lossialeviks ehk slobodaaks. Kadrioru lossi ja teenijaskonnale vajalike elamute ehitamine lõi piirkonda suurema hoonestuse enne seda asusid seal kandis Tallinna rae kirjutaja Heinrich Fonne kinnistud ja Drentelnide suvemõis. 18. sajandil Kadrioru lossi teenijaskonnale rajatud majad moodustavad tänapäevase Kadrioru hoonestuse vanema ja väärtuslikuma osa
jäänud aedade ja suvemajade omanike kahjud. Täna Kadrioruna tuntud ala oli siis väheviljakas rohkete rändrahnudega liivarand, mis oli jõudnud osaliselt kattuda huumuse ja taimestikuga. Maa pool leidus ka niiskeid heinamaid ja puudesalusid. Kompensatsiooniks saadud maavaldustesse rajati mitmeid suvemõisaid. Põhjasõja ajal jäid need hooletusse ja lagunesid. Uue hingamise andis Kadriorule Peeter I. Esmalt elamu ehitamine 1714. aastal ning seejärel lossi ja pargi rajamine. Lisaks lossiansamblile rajati praeguse Poska tänava piirkonda lossiteenijate ja ehitajate elamuid. Selle hooneterühma riismeid Poska tänaval nimetatakse tänaseni Kadrioru slobodaaks. Need väikesed ühe-kahekorruselised elamud moodustavad täna Kadrioru hoonestuse vanima (alates 18. sajandist) ja ühe ajalooliselt väärtuslikuma osa. Linnaosa edasist arengut mõjutas kõige rohkem supelasutuste rajamine. 19. sajandi algusest alates muutus Kadriorg Tallinna elanikele ja arvukatele
annaabi.ee 
