Hakati levitama riiete lõikeid. Järgmistena tulid masinad nööpide etteõmblemiseks ja nööpaukude tegemiseks. Trikotaazi kudumisel võeti kasutusele uued masinad, mis töötasid modernse elastikniidiga. Tehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20. aastatel, paisus veelgi kaharamaks. Peokleidid olid avara dekolteega, päevakleidid aga kinnise kaelusega. Palju kanti ehteid, sest väärismetall ja kalliskivid muutusid üheks kapitali paigutamise viisiks. Mood hakkas kiiremini vahelduma. Seda dikteerisid suured moemajad, mille hulgas said juhtivaks Pariisi moekunstnikud ja firmad. Juba 1830. aastast peale oli mõnes Pariisi poes müüdud valmisrõivaid
Naised : Naisterõivaste värvigamma oli märksa mitmekesisem, ulatudes heledatest pastelltoonidest elegantse mustani.Nailon ja polüester segatuna villa ja puuvillaga muutsid kangad vähemkortsuvaks, kergemaks ja vastupidavamaks. Naistekostüümidel rõhutati taljet (X-siluett) või viidi vööjoont allapoole (H- siluett). Igapäevasem oli kombinatsioon kaharast seelikust, valgest särkpluusist ja kardiganist või twin-set’ist (trikotaaškomplekt kardiganist ja pluusist). Seelik või kleit pidi sviitriga toon-toonis harmoneeruma.Moes olid kapripüksid ning rock’n’roll. Populaarsed olid paatkaelused ning õlgu paljastavad tegumoed. Naiseliku stiili austajatele lisasid rafineeritust kübar ja tikk-kontsad; noortel olid alternatiiviks balletikingad, tennised ja espadrillid – nöörist tallaga kangast suvejalanõud. 50ndatel tegi comeback’i ka Chanel oma kostüümide, kuldketiga ridiküli ning madalamate kingadega.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
