Anna Haava
sesse luuletusse, ei rahuldu sellega. Ja tuhandeks aastaks jääb voogude
kohale kaeblema laul:
Oh vaikne vesi on sügav
ja vaikne igatsus suur-
ja igavene rahu,
küll see võib olla suur!
(,,Kesk sügavat Venemaa metsa")
Kriitikud on sellele Haava noorusluule kõige komplitseeritumale
kujundile otseseid eeskujusid otsides vihjanud Heine lüürikale. Kuid
mitte Heine lootoslilledes aed Gangese kaldal ega tema palmipuust
unistav põhjamänd ei ole andnud tõuget luuletuse ,,Kesk sügavat Venemaa
metsa" loomiseks, vaid hoopis Haava tookordses töökohas, Peterburi
diakonissiasutuse haiglas nähtud inimlikud kannatused ja viletsus.
,,Lained" ja ,,Ristilained". Luuletuskogu ,,Lained" (1906), mis
tähistab uut etappi Haava loomingus, on kirjutatud sajandi alguse
ühiskondlikus tõusuhoovuses, kuid ta pole sündinud ühtsest allikast.