"loorberiraag" - 1 õppematerjal

Tammsaare ja Gailit elulugu

Anton Hansen ei astunud ise ligi, teda pidi otsima. Küsisingi teda ühel sügisesel õhtupoolikul pärast tunde Treffneri gümnaasiumis. See oli siis tema, ,,Kilgivere Kustase" ja ,,Ärakadunud" poja kirjutaja, küsijaga võrreldes juba siis tüse poiss, lai otsaesine, lahke ja kinnine pilk ühtlasi. Mindi üheskoos välja, sees ei olnud oma jutunurka, jalutati mööda Emajõe kõnniteed. Ühel oli peas kulunud kaabu, teisel kroonugümnaasiumi vormimütsi odav loorberiraag noka kohal. Tulgu ometi ka nende ja nende kirjandussõprade salaseltsi! Ei tulnud. Ei tahtnud. Ei nähtud teda ka pärastpoole nende teiste kogumiskohas. Põikles kõrvale kahkleja ja kõhkleja ilmega, ajapuuduse ettekäänete all. Tema naeratusi ja naljatusi võis aga seletada ka umbusklikuks üleolemiseks enesest nooremate rühma vaimustuse kohta. Tundus nagu kardaks ta kõiki liialdatud lootusi ja tõotusi, nagu elaks ta juba nurjunud unistuste õhkkonnas. Niisugune oli ta juba tookord.