kodanluse koroekihi mõttetu ja peenutsev elu (seda võib pidada peamiseks formalismi näiteks elus). Formalism on tugevalt seotud reaktsioonilise ühiskonnaga. Nad usuvad, et vorm on püsivam kui sisu, et vormist võib saada absoluutne vaim. Kodanliku kunstikäsitluse järgi seisneb loovus sisu ja vormi ühendavate traagelniitide peitmises. Muidugi ei saa need kaks konfliktis olla, seega pidi neist üks alla andma, sisu siis. Tulemuseks on vägivaldne "harmoonia" (mis põhines tõelise loominguprotsessi ümberpööramisel). Kuigi see harmoonia oli fiktiivne, on ta siiski harmoonia. See tähendab, et formalism ei pruugi tingimata olla sisu ja vormi vastuolu. Oleme ummikus. Vormi sisemisest struktuurist: Vorm ei teki ühe hoobiga, ta koosneb vormielementidest, mis reastuvad ja põimuvad suletud süsteemiks: kunstiteoseks. Kusjuures see ei ole mõistuslik-abstraktse analüüsi meelevaldne tulemus, vaid taastub suhteliselt täpselt teose tõelisele loomisprotsessile
pannoodega. 1956. aastal asus kunstnik villasse Palma de Mallorcal. Seal kavandas ja teostas ta koos keraamiku Josep Llorens Artigas'ega kaks keraamilist pannood UNESCO peakorterisse Pariisi. ,, Päike" ja ,,Kuu" olid kontrastis hoone halli tsemendiga. 1956. aastal andis president Eisenhover selle eest Mirole Guggenheimi rahvusvahelise auhinna. Joan Miro oli vaeste ja tagasihoidlike asjade poeet. Tema pilk oli avatud ja ergas. Miro loominguprotsessi kuulusid jalutuskäigud rannas ja mägedes, samuti Kataloonia ja Mallorca põldudel, kus juhuslikud leidesemed ja looduse fragmendid käivitasid kunstniku kujutusvõime. Üksikutel oli õnne teda neil käikudel saata. Praeguse seisuga pean kahjuks tõdema, et Miro ei ole eriti mu lemmik. Just nagu liiga- modernistlikud maalid või üli-minimalistlik arhitektuur ja sisekujundus, ei avalda ka Miro mulle suurt muljet
Saavutamatuse tõttu peavad nad meie Suurt Toimingut põlastusväärseks, ent usuvad selle võimalikkusesse. Piinatud kadedusest meie kunstiga tegelejate vastu, loevad nad meid valerahategijateks. Mitte kellelegi ära avalda oma töö saladusi! Hoia võõraste eest! Rõhutan veelkord : ole kahekordselt ettevaatlik!" Usuti et filosoofilise kivi, elueliksiiri ja universaalse lahusti valmistamiseni jõutakse ainult teadlikult raskesti mõistetavaks tehtud alkeemilist retsepti järgiva pingelise loominguprotsessi ja moraalse enesetäiustamise, "hingelise puhastamise" teel. Alkeemikute teoste keel oli aga tõepoolest enamasti ülikeeruline, tehtud teadlikult raskesti mõistetavaks, täis metafoore ja allegooriat, varjamaks avastusi. Alkeemikud on olnud teoreetikud ja eksperimentaatorid, filosoofid ja teoloogid, ratsionaalse teooria pooldajad ja müstikud ühes isikus. Nende uduste formuleeringute taga võivad peituda äärmiselt
kuju. Kuid siinkohal on kindlasti tegu enesepettusega, ta tegi kõike ainult selleks, et olla vahepeal inimene ja mitte igavene kanseleinõunik. Kirkegaardil olid peale noorukiiga väljakujunenud isikuomadused, mis koondusid kahes põhilises suunas: peaaegu idamaise olemusega pieteedisõltuvus ja sügav tung ning reibas valmisolek tuua välja vasuolusid. Kierkegaardi esimene teos ilmus 1838 aastal, oma loometee alguses võib märgata üht iseloomuomadust, mis on tähtis kogu ta loominguprotsessi jaoks. Ta ei olnud nimelt kõigest kristlikust armastuseideaalist hoolimata humaane natuur. Ta nägi kerge vaevaga oma terava mõistuse tõttu kõrvalekaldeid ideaalist ning materdas need naeru ja pilkamisega maha, ilma et oleks tõsisemalt proovinud näha asja vastaspoole mätta otsast. 4 Kierkegaard püstitas ülesande, mida kogu tema kuulsaim teos „Emba-kumba“ püüab
sotsiaalset ning esteetilist mõtet suurte sammudega edasi. Mõjukaks ja meisterlikuks publitsistiks, kes ühendas endas terava ühiskondliku analüüsivõime ja inimese olemust sügavuti mõtestava filosoofi, kujunes kirjanik Koitjärvel, kus ta veetis Esimese maailmasõja aastad. Sõja metsikus ja rahvaste kannatused tekitasid temas kahtlusi senistes ideaalides - Euroopa kõrges kultuuris ja tsivilisatsioonis. A. H. Tammsaare kirjanduskriitika vaatleb loominguprotsessi mitmesuguseid küsimusi ja kirjanduse funktsiooni ühiskonnas. Kultuurikriitikuna tundis Tammsaare huvi kultuurielu kõikmõeldavate probleemide vastu kuni moe ja kodukultuurini välja. Kogu oma kirjanikutöö jooksul oli A. H. Tammsaare publitsistina tegev paljudes tollal ilmunud väljaannetes. Tema kaastöid avaldasid Olion, Päevaleht, Tallinna Kaja, Tallinna Teataja, Vaba Maa, Vaba Maa, Nädal Pildis, Tänapäev, Eesti Noorus, Eesti Kirjandus, Teater,
annaabi.ee 
