Isa: Mathias Haydn- tõllassepp ja külavanem Ema: Maria oli töötanud Harrachi krahvi kokana Vend: Michael Viisi ei osatud. Isa oli innukas rahvamuusik, kes mängis iseõppijana harfi ja laulis. Pilt 3: Michael Haydn Pilt 4: Maria Keller Muusikamaailma 1738: Saadeti 6-aastaselt Johann Matthias Frankh-i juurde. 1739: Viini Püha Stephani katedraali muusikajuhi Georg von Reutteri tähelepanu 1740-1749: Püha Stephani katedraali poistekooris Töö-ja loominguaastad 1750- 1752: vabakutseline muusik 1752: Itaalia helilooja Nicola Porpora teenrina 1754–1756: lisamuusik Viini õukonnas 1756: parun Fürnbergi alluvuses Weinzierlis 1759-1761: krahv Morzini väikese kapelli juht 1761-1790: kapellmeister Eszterhazy õukonnas 1768-1772: kirjutas instrumentaalmuusikat ja oopereid 1791-1809: Londonis ja Viinis Pilt 5: Vaade Eszterházale Vokaalmuusika 24 ooperit 14 missat ning mitukümmend väiksemat vaimulikku teost
Ja alles siis, kui Olovernes kõik Juuditi ettepanekud ja ahvatlused tagasi tõrjub ning valmistub Petuulia lõplikuks ründamiseks, tapab Juudit mõõgaga magava Olovernese ( ka Juuditi kui solvatud naise kättemaks). Oma teo üle Juudit uhkust ei tunne, vaid langeb sügavasse masendusse, kuigi on päästnud kodulinna. Kaudseks eeskujuks ka O. Wilde mõjud ("Me ikka tapame neid, keda armastame" - "Salome"). Eht- tammsaarelik näidend. Huvi inimese psühholoogia vastu. Tammsaare viimased loominguaastad (1934 1939) Pärast "Tõe ja õiguse" lõpetamist (I V osa ilmusid 1926 - 1933) ei lubanud Tammsaare endale pikemat puhkust, vaid jätkas kohe loomingulist tööd. Ta kirjutas kaks psühholoogilise kujutamislaadiga armastusromaani: "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast" (1935). Mõlemas teoses on sügav ühiskonnakriitiline taust. Probleemiasetuselt peetakse huvitavamaks "Ma armastasin...", mis jutustab vaese eesti ametniku ja aadlisoost saksa neiu luhtunud armastusloo
semstvoarstina. Tsehhov põdes tuberkuloosi ja elas seepärast tükk aega Jaltas. Tsehhovi isa põgenes koos perekonnaga Moskvasse, sest tal oli palju võlgu. Tsehhov jäi Taganrongi ülikooli ja kauplusesse tööle. Teenitud raha saatis ta perele Moskvasse. Kuna sellest rahast jäi väheks, otsustas Tsehhov kirjutama hakata. Autorinimeks sai Tsehhonte. Aastal 1886 ilmus tema esimene jutustuste kogumik ja 1887 teine kogumik. Loominguaastad 1890. reis Sahhalini saarele, kus vaatleb sunnitööliste elu, et sellest raamat kirjutada. Reis süvendab aga tema tuberkuloosi. Valmib jutustus "Sahhalini saar". 1892. ostab Melihhovo mõisa, elab seal. Olukorra sunnil jätkab arstina, ravib koolerat. 1892 - 1898 loomingu viljakaim aeg Melihhovos. Tuberkuloos süveneb, sõidab Jaltasse, et kliimat vahetada. Talle aga ei meeldi, et on eemal Moskva teatrist. 1901 abiellub Kunstiteatri näitleja Olga Knipperiga.
Ja alles siis, kui Olovernes kõik Juuditi ettepanekud ja ahvatlused tagasi tõrjub ning valmistub Petuulia lõplikuks ründamiseks, tapab Juudit mõõgaga magava Olovernese ( ka Juuditi kui solvatud naise kättemaks). Oma teo üle Juudit uhkust ei tunne, vaid langeb sügavasse masendusse, kuigi on päästnud kodulinna. Kaudseks eeskujuks ka O. Wilde mõjud ("Me ikka tapame neid, keda armastame" - "Salome"). Eht-tammsaarelik näidend. Huvi inimese psühholoogia vastu. Tammsaare viimased loominguaastad (1934 1939) Pärast "Tõe ja õiguse" lõpetamist (I V osa ilmusid 1926 - 1933) kirjutas kaks psühholoogilise kujutamislaadiga armastusromaani: "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast" (1935). Mõlemas teoses on sügav ühiskonnakriitiline taust. Probleemiasetuselt peetakse huvitavamaks "Ma armastasin...", mis jutustab vaese eesti ametniku ja aadlisoost saksa neiu luhtunud armastusloo. Romaani peategelane Oskar, kelle
salongides, avaldades ulatuslikku mõju teistele kirjanikele. Tituleeritud boheemlaste kuningaks, sest ta elas boheemlaselu ja luges oma luulet ette Werneri kohvikus kuna ei saanud teoseid avaldada. Luule märksõnad: vangla aastad, raske haigus, inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis, surm, veri, armastus, mälu, õhk, vesi. Lõi algupärase luulevormi. Põhiosa tema loomingust nägi ilmavalgust pärast tema surma. Olulisemad loominguaastad olid 1960- 64, mil ta katkestas sidemed traditsioonilise luulega. Üritab luulet radikaalselt uuendada, eksperimenteerida sõnadega, saavutada täielik vabadus ja isikupära. Viimaseid luuletusi iseloomustab tüdimus mõttemängudest, püüe elulähedusele või teadmine enda peatsest lahkumisest. Tema luulet kasutatud lauludes. Looming: ,,Nimetu saar", ,,Olematus võiks ju ka olemata olla", ,,Luule", ,,Väike luuleraamat", ,,Päikesepillaja", ,,Alliksaar armastusest". August Jakobson
eneseteostamine töö ja kultuuri kaudu - leiab, et inimene on mõistatuslik olevus - peab kirjaniku esmaseks ülesandeks inimese avastamist - miks on inimene sõdades enda loodud kultuuri hävitanud? - tema tegelastes põiub sageli headus ja kurjus, üllus ja alatus - Kõrgloomingu perioodi teosed: draama „Juudit“ (1921), „Kõrboja peremees“ (1922), „Tõde ja õigus“ (1926-1933) - Viimased loominguaastad: „Ma armastasin sakslast“ (1935), „Kuningal on külm“ (1936), „Põrgupõhja uus vanapagan“ (1939) Vaba värss. - silbilised korrastamata (ridade silbiarvud on ühtlustamata) - korrapäratu rütmiga - Proosast eristab: *sõnade, sõnaühendite, lausete jagamine värssideks *nö ütlemise rütm (lühemad read vahelduvad pikematega) Vabavärss Eesti luules - 1960datel nn vabavärsipoleemika, mis vallandus J.Krossi, E.Niidu, A
keerukas ja raske protsess. Mitte asjata pole Tammsaare suurima teose pealkiri ,,Tõde ja õigus". Tegelikult jääb aga tõde ja õigus igas köites pilkalt kauniks ideaaliks, sest et eluvõitlus on nende vastanditel- valel ebaõiglusel tuhat avaldumisvormu ning neid ei suudetagi inimlikust tegevusest kõrvaldada. Epopöast tõuseb üles üldistus, et õigluse poole pürgimine on kestev protsess ja selle pole lõppu seni, kuni eksisteerib inimene. Tammsaare viimased loominguaastad toovad eesti kirjandusse veelgi suurepäraseid teoseid. Peale ,,Tõe ja õiguse" kirjutamise lõppu, ei lubanud kirjanik endale pikemat puhkust, vaid jätkas loomingulist tööd juba väljakujunenud rütmis. Ta kirjutas kaks psühholoogilise kirjutamislaadiga armastusromaani ,, Elu ja armastus" ja ,,Ma armastasin sakslast". Samuti sai kirjanik hakkama ühe näidendiga. ,,Kuningal on külm" on allegooriline, vaimukalt satiiriline ja mõningate fantastilistre motiividega
annaabi.ee 
