kulminatsiooni taas hõrenedes hajub) ja ,,Collage teemal B-A-C-H", kus vaheldumisi kõlab Bachi ja Pärdi muusika ja helilooja on oskuslikult kasutanud ka Bachi nimetähti muusikas vastab ju igale tähele kindel noot. 1968. aastal tundis Pärt, et senised muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud. Samal aastal keelati pärast menukat esiettekannet tema teos ,,Credo" (koorile, klaverile ja orkestrile) selle vaimuliku sisu ja teksti tõttu. Kõik see suurendas helilooja loomekriisi ja järgneva 3 aasta jooksul ei loonud Pärt ühtegi teost. Ta asus otsima oma teed ja selleks läks ta tagasi ,,algusesse", st süvenes keskaja kirikumuusikasse. Ta uuris põhjalikult ühehäälse gregooriuse koraali fenomeni, heli ja vaikuse tähendust, tunnetas muusika sügavamat olemust. Otsingute tulemusena jõudis Pärt täiesti uue, oma stiili juurde. II loomeperiood algas uue stiiliga 1970. aastatel. Tintinnabuli stiil (ld.k
Hädavaevu suutis ta tähtajaks lõpetada "Madame Butterfly". Pärast seda algasid probleemid abikaasa Elviraga, kohtuprotsess noore teenijatüdruku enestapu pärast. Samuti oli Puccinile tohutu löök tema ühe libretisti Giuseppe Giacosa surm 1906. aastal. Helilooja ei suutnud leida enam materjali uute teoste loomiseks. 1910. aastal tuli New Yorgis lavale "Tütarlaps kuldsest läänest", mis oli küll edukas, kuid see ei peletanud ta loomekriisi. 1912 a. tabas Puccinit uus raske kaotus - suri Luigi Illica, keda ta pidas oma vaimseks isaks. Neil raskeil aastail tuli lavale "Pääsuke", kus Puccini, otsides uusi väljendusvõimalusi, katsetas operetizanrit, kuid teos jäi hübriidseks ooperi-opereti vahepealseks muusikateoseks ja dramaturgiliselt nõrgaks. Sel perioodil iseloomustab helilooja elu tohutu suur hulk uusi projekte ja eskiise, mis kõik lõpetamata jäid. TRIPTÜHHON JA LÕPETAMATA TURANDOT
annaabi.ee 
