Eestis põgenes aastal 1944 üle 70 000 inimese. Nad ei soovinud olla Nõukogude okupatsiooni all. Välismaal olles nad ei unustanud olukorda Eestis ning sellest räägiti avalikult. Üheks sunniviisiliseks valikuks oli ka küüditamine. Juuniküüditamine toimus 1941, ning siis küüditati üle 30 000 inimese. Küüditanud viidi Siberisse ning mujale Venemaale. See on ka põhjuseks miks Venemaal on nn. eestlaste külad. Küüditamise käigus paigutati loomavagunitesse tuhandeid inimesi, kes olid üksteise otsas. Teekond oli pikk ning juba rongis surid väga paljud inimesed nälga ning muudesse vigastustesse. Viimane valik eestlastel oli jääda oma koju ja lasta kulgeda elul nii nagu ta kulgeb. Neid oli vähe aga oli inimesi, kes ei põgenenud ei metsa ega ei küüditatud. Neid ei paigutatud kindlasse armeesse. Need inimesed lasid sõjal, võimudel ja muudel asjaoludel end käsutada ning allusid täielikult situatsioonile
naasis aastate pärast Siberist vaid 14. Muude asjaolude kõrval on selle juuliküüditamise eripära meessoost ohvrite kardinaalselt erinev saatus naiste ja laste käekäigust. Kokkukogutud toimetati Roomassaare sadamasse, kust küüdilaev suundus mandrile, kuid juba tiirles mere kohal Saksa lennuk. Laev jõudis siiski tervena Rohuküla sadamasse, kus küüditatud pidid tääkidega sõdurite spaleeri vahel marssima raudteel ootavatesse loomavagunitesse. Mehed olid naistest ja lastest eraldatud juba laevas. Tallinnas paigutati mehed esmalt Patarei vanglasse, naised-lapsed aga tuubiti kinniste kongidega autodesse ja viidi Harku vangla abimajandisse, kus neid hoiti viis nädalat. Augusti algul pakuti naistele ootamatut võimalust: kellel on sugulasi Läänemaal, see võib lasta end sinna vedada. Virtsu sadam oli purustatud, saatjad leppisid kokku Kuivastusse viimise suhtes ja
Ka Siberis surid paljud inimesed nälga ja haigustesse. Teine suur küüditamine toimus 1949. aasta 25. märtsil. 2 1941. AASTA KÜÜDITAMINE Esimene suur massiküüditamine leidis aset ööl vastu 14. juunit aastal 1941. Saadi kätte umbes 10 000 inimest, kes saadeti Siberisse või vangilaagrisse, ilma igasuguse seadusliku aluseta. Ukse ette ilmus veoauto, perekonnale anti umbes tund aega asjade pakkimiseks. Ohvrid viidi raudteejaama, inimesed aeti tihedasti kauba- või loomavagunitesse. Vagunid seisid mitu päeva jaamades, ilma et inimestele süüa või juuagi oleks antud. Isad saadeti sageli vangilaagritesse. Naised ja lapsed läksid asumisele kaugele Siberisse. Ebainimlike tingimuste tõttu suri osa küüditatuist juba teel sihtkohta. Osa ellujäänud naistest ja lastest pääses 15 aastat hiljem kodumaale tagasi Korraldused ja instruktsioonid küüditamise läbiviimiseks andis Nõukogude Liidu Riikliku JulgeolekuRahvakomissariaat. Nende täitmine oli pandud kohalikele
annaabi.ee 
