Gobi kõrb Gobi on suur kõrb Aasias, enamasti Mongoolias ja osaliselt Põhja- Hiinas. Gobi on suurelt osalt liiva ja savikõrb. Kõrbed on hõredasti asustatud. Enamus inimestest, kes seal elavad, tegelevad rändkarjakasvatusega. Kasvatatakse lambaid, hobuseid ja kaameleid. Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad ühest kohast teise, otsides karja jaoks värsket rohtu ja vett. Peatuspaikades pannakse üles telkelamud (jurtad), mis on loomanahkadega kaetud. Oaaside läheduses on aga asustus üsna tihe, seal on linnad. Tegeletakse rohkem põlluharimisega, seda soodustavad rajatud niisutussüsteemid. Kasvatatakse nisu, otra, viinamarju, meloneid, arbuuse, datleid vms. Inimtegevusega kõrbetes on tekkinud ka mitmed keskkonnaprobleemid. Liigse karjakasvatusega kaasneb kõrbealade laienemine. Oskamatu põlluharimise ja niisutamise tagajärjel võivad jõed,
inimene"). · Inimrassid europiidid, mongoliidid ja negriidid. · Elati gruppidena ehk sugukondadena. · Suguk. elu juhtisid kõige targemad ja vanemad. · Sugukonnad moodustasid omavahel hõime. Meeldetuletus! · Mehed tegelesid küttimise ja kalandusega · Naised hoidsid kodu, kasvatasid lapsi, tegelesid korilusega ja valmistasid toitu. · Suurem osa tööriistu kivist ja luust. · VIBU jahiloomi sai tabada kaugemalt! · Elati koobastes, onnides ( kaetud loomanahkadega). · Osati kasutada tuld! · Esimene koduloom oli koer. · Esimesed kunstiteosed olid joonistatud koobastele! · Enne jahiretke viidi läbi spets. rituaalid.
Nende varjus saab kasvatada teravilja, juurvilja ja kõrvitsalisi. Joonis 3. Datlipalmid 7 Karjakasvatus Enamus kõrberahvastes tegelevad rändkarjakasvatusega. Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad ühest kohast teise, otsides karja jaoks värsket rohtu ja vett. Peatuspaikades pannakse üles telkelamud (jurtad), mis on loomanahkadega kaetud. Rändkarjakasvatajad kasvatavad kitsi, lambaid, kaameleid kes lepivad kesise ja kuiva toiduga ning vähese veega. Oaasides, kus vett on rohkem, kasvatatakse eesleid ja veiseid. Peamiseks koduloomaks on kaamel, kellelt saadakse piima ja liha. Nahast ja villast tehakse riietusesemeid. Kaamel on peamine liiklusvahend kõrbes. Kaamelikarja suurus näitab rikkust. Joonis 4 Nomaad kaamliga 8 Elamud
Normannid elasid Põhjamaades, ranniku külades. Nad harisid põldu nii palju kui oli võimalik, kasvatasid loomakarju, püüdsid kala, pidasid jahti, kasvatasid köögivilju. Põhjamaal oli maapinna viljakus väga kehv ja kliima karm. See võis olla tähtsaim põhjus, miks viikingid hakkasid korraldama röövretki naabermaadesse. Viikingid olid ka osavad käsitöölised ja kaupmehed. Kaubeldi erinevate hõbeesemetega või merevaiguga, mida oli leitud merest, jahilt kütitud loomanahkadega ja lausa orjadega. Nad valmistasid ise riideid villast ja linast. Viikingite riietus oli väga huvitav ja mugav: pikad särgid, püksid, nahkvestid, jakid, linased kleidid, villased tuunikad, sõled, nahast kingad. Osa sellest riiteusstiilist on kaasa tulnud ka tänapäeva moodi. Varjaagi meremehed toetasid üksteist väga palju pikkadel laevaretkedel ja lahingutes. Nad pidid olema usaldus väärsed üksteisele. Ei olnud petmist ega vägivalda omavahel. Viikingid
7.Robinson kasutas esimest korda püssi emakitse ning talle maha laskmiseks. 8.Mis oli esimenekasutas ese, mille Robinson meisterdas, mis näitas, et tegemist on tsiviliseeritud inimesega? 8.Esimenekasutus ese, mile Robinson meisterdas oli laud 9.Miks oli Robinsonil vaja oma aega jaotada? 9.Robinsonil oli vaja oma aega jaotada ,et kindlaks määrata millal ta hakkab tööle, millal ta käib jahil, millal ta magab või millal ta lubab endale meelelahutust 10.Mida Robinson tegi loomanahkadega? 10. Robinson nülgis igalt loomalt naha maha ning viis need lattu hoiule 11.Kui Kaua Robinson meisterdas tooli? 11.Robinson meisterdas umbes 5 päeva. 7,8,9,10 ja osa 12 novembrist. 12.Kuidas Robinson märkis kuupäevi? 12.Robinson märkis pühapäevi postile 13.Mis oli nelja aasta jooksul muutunud Robinsoni maailmavaates? 13,nelja aasta jooksul oli muutunud Robinsoni maailmavaates see ,et ta vaatas maailma nagu
ämblikke. Kõrbes elab ka kahepaikseid ja linde, suuremad loomad elavad poolkõrbetes.Veel elavad kõrbetes kaamelid, kõrberebane. Inimtegevus: Kõrbealad on hõredasti asustatud. Kõrberahvad on tavaliselt rändava eluviisiga karjakasvatajad. Koos karjaga liiguvad nad värske rohu ja vee otsinguil ühest kohast teise. Kasvatatakse peamiselt lambaid, hobuseid ja kaameleid. Peatuspaigas pannakse üles suur sõrestiktelk, mis kaetakse pealt riide või loomanahkadega. Sellised elamud kaitsevad nii kuuma kui külma eest, neid on kerge kokku panna ja uues kohas jälle püstitada.Oaasides, kus vett saab kasutada maade niisutamiseks, on asustus tihe. Niisutatavatel põldudel kasvatatakse otra, nisu, lutserni, riisi, köögivilju (meloneid, arbuuse jne.) jt. Külma talve tõttu ei saa parasvöötmes kõrbeoaasides kasvatada
Osad loomad on võimelised reguleerima oma kehatemperatuuri ja südame tuksumist, nii saavad nad kuumust taluda. Inimtegevus Kõrbed on hõredasti asustatud. Enamus inimestest, kes seal elavad, tegelevad rändkarjakasvatusega. Kasvatatakse lambaid, hobuseid ja kaameleid. Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad ühest kohast teise, otsides karja jaoks värsket rohtu ja vett. Peatuspaikades pannakse üles telkelamud (jurtad), mis on loomanahkadega kaetud. Oaaside läheduses on aga asustus üsna tihe, seal on linnad. Tegeletakse rohkem põlluharimisega, seda soodustavad rajatud niisutussüsteemid. Kasvatatakse nisu, otra, viinamarju, meloneid, arbuuse, datleid vms. Inimtegevusega kõrbetes on tekkinud ka mitmed keskkonnaprobleemid. Liigse karjakasvatusega kaasneb kõrbealade laienemine. Oskamatu põlluharimise ja niisutamise tagajärjel võivad jõed, järved ja oaasid ära kuivada või muld soolduda ja muutuda kasutamiskõlbmatuks.
6. Inimtegevus,Põlisrahvad,Rahvastikutihedus ja paiknemine Joonis 4 Rahvastiku tiheduse kaart Kõrbed on enamasti väga hõredasti asustatud. Kõrberahvad on tavaliselt rändkarjakasvatajad, keda kutsutakse nomaadideks. Selleks, et karjale piisavalt värsket rohumaad jätkuks peavad nad pidevalt liikuma. Kõrbealadel kasvatatakse peamiselt lambaid, hobuseid ja kaameleid. Peatuspaigas pannakse üles suur sõrestiktelk, mis kaetakse pealt riide või loomanahkadega. Sellised elamud kaitsevad nii kuuma kui külma eest, neid on kerge kokku panna ja uues kohas jälle püstitada. Jõeoaase on küll vähe, kuid need on hästi suured. Egiptuse oaas Niiluse orus on maailma suurim ja seal elab üle 50 miljoni inimese. Põhjaosas on palju allikaoaase. Inimeste tegevus sõltub oaasi suurusest ja veerikkusest. Suurtes oaasides kasvatatakse väga mitmesuguseid kultuure: puuvilla, suhkruroogu, riisi, sorgot, maapähklit jt. Väikestes oaasides jätkub maad ja
asustatud, väljaarvatud linnad. Kõrbealad on hõredasti asustatud. Kõrberahvad on tavaliselt rändava eluviisiga karjakasvatajad, keda kutsutakse nomaadideks. Koos karjaga liiguvad nad värske rohu ja vee otsinguil ühest kohast teise. Kasvatatakse peamiselt lambaid, hobuseid ja kaameleid (parasvöötme kõrbetes peamiselt kaksküürkaameleid). Peatuspaigas pannakse üles suur sõrestiktelk, mis kaetakse pealt riide või loomanahkadega. Sellised elamud kaitsevad nii kuuma kui külma eest, neid on kerge kokku panna ja uues kohas jälle püstitada. Oaasides, kus vett saab kasutada maade niisutamiseks, on asustus tihe. Niisutatavatel põldudel kasvatatakse otra, nisu, lutserni, riisi, köögivilju (meloneid, arbuuse jne.) jt. Külma talve tõttu ei saa parasvöötme kõrbeoaasides kasvatada puuvilju ja viinamarju. Moodsamad araabia linnad ei erine kuigi palju Euroopa linnadest.
Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad ühest kohast teise, otsides karja jaoks värsket rohtu ja vett. Kõrbealade sobivaim koduloom on kaamel. Kõige tuntumad on kaamelite kaks põhitõugu Aafrikas ja Ees-Aasias elav üksküürkaamel ehk dromedar ning Kesk-Aasias ja Hiinas elav kaksküürkaamel ehk baktrian. Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad ühest kohast teise, otsides karja jaoks värsket rohtu ja vett. Peatuspaikades pannakse üles telkelamud (jurtad), mis on loomanahkadega kaetud. Niisuguseid telkelamuid on uutele karjamaadele minnes kerge ühest kohast teise vedada. Oaaside läheduses on aga asustus üsna tihe, seal on linnad. Tegeletakse rohkem põlluharimisega, seda soodustavad rajatud niisutussüsteemid. Kasvatatakse nisu, otra, viinamarju, meloneid, arbuuse, datleid vms. Oaasideks nimetatakse neid kohti kõrbes, kus on suhteliselt palju vett, näiteks allikaid või kõrbekaevusid. Kõige rohkem on oaase
järvede kaldad, ümberringi olid raskesti läbipääsetavad ürgmetsad, milledes elasid metsloomad. Lihtsam oli küttida loomi kes tulid veekogudeäärde jooma. Muistsed inimesed elasid külades, eluasemeteks ritvadest sõrestikega ehitatud püstkojad, mida suvel katsid kasetoht ja puukoor, talvel loomanahad ja mättad. Igas püstkojas oli keskel tulease, seinte ääres mätastest, samblast ja okstest magamisasemed, mis kaeti loomanahkadega. Sõnast ,,koda" ongi tulnud eesti keelde sõna ,,kodu" Koduloomadest oli tol ajal ainult koer. Koerad olid abiks jahil ja valvasid küla metsloomade ootamatute kallaletungide eest. Muistse aja mehed käisid jahil ja kalal ning põhiline toit oligi liha ja kala. Kuid vahel pidid nad väga pikka aega nälga tundma, sest algeliste jahiriitadega oli väga raske suuri metsloomi tabada. Sel ajal, kui mehed jahiretkel olid, muretsesid naised toidulisa, korjates söödavaid juur ja
Dromedar võib liikuda aga kuni 160 km, ratsanik seljas. Kaamelilt saadakse veel piima, villa, liha ja nahka. Inimtegevus Kõrbed on hõredasti asustatud. Enamus inimestest, kes seal elavad, tegelevad rändkarjakasvatusega. Kasvatatakse lambaid, hobuseid ja kaameleid. Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad ühest kohast teise, otsides karja jaoks värsket rohtu ja vett. Peatuspaikades pannakse üles telkelamud (jurtad), mis on loomanahkadega kaetud. Oaaside läheduses on aga asustus üsna tihe, seal on linnad. Tegeletakse rohkem põlluharimisega, seda soodustavad rajatud niisutussüsteemid. Kasvatatakse nisu, otra, viinamarju, meloneid, arbuuse, datleid vms. Inimtegevusega kõrbetes on tekkinud ka mitmed keskkonnaprobleemid. Liigse karjakasvatusega kaasneb kõrbealade laienemine. Oskamatu põlluharimise ja niisutamise tagajärjel võivad jõed, järved ja oaasid ära kuivada või muld soolduda ja muutuda kasutamiskõlbmatuks.
Kõrbealadel elavad inimesed Kõrbealad on hõredasti asustatud. Kõrberahvad on tavaliselt rändava eluviisiga karjakasvatajad, keda kutsutakse nomaadideks. Koos karjaga liiguvad nad värske rohu ja vee otsinguil ühest kohast teise. Kasvatatakse peamiselt lambaid, hobuseid ja kaameleid (parasvöötme kõrbetes peamiselt kaksküürkaameleid). Peatuspaigas pannakse üles suur sõrestiktelk, mis kaetakse pealt riide või loomanahkadega. Sellised elamud kaitsevad nii kuuma kui külma eest, neid on kerge kokku panna ja uues kohas jälle püstitada. Oaasides, kus vett saab kasutada maade niisutamiseks, on asustus tihe. Niisutatavatel põldudel kasvatatakse otra, nisu, lutserni, riisi, köögivilju (meloneid, arbuuse jne.) jt. Külma talve tõttu ei saa parasvöötme kõrbeoaasides kasvatada puuvilju ja viinamarju. Keskkonnaprobleemid Kõrbe taimestik on väga õrn ja ebaõige majandamine võib kaasa tuua kõrbe
Kõrbealad on hõredasti asustatud. Kõrberahvad on tavaliselt rändava eluviisiga karjakasvatajad, keda kutsutakse nomaadideks. Koos karjaga liiguvad nad värske rohu ja vee otsinguil ühest kohast teise. Kasvatatakse peamiselt lambaid, hobuseid ja kaameleid (parasvöötme kõrbetes peamiselt kaksküürkaameleid). Peatuspaigas pannakse üles suur sõrestiktelk, mis kaetakse pealt riide või loomanahkadega. Sellised elamud kaitsevad nii kuuma kui külma eest, neid on kerge kokku panna ja uues kohas jälle püstitada. Oaasides, kus vett saab kasutada maade niisutamiseks, on asustus tihe. Niisutatavatel põldudel kasvatatakse otra, nisu, lutserni, riisi, köögivilju (meloneid, arbuuse jne.) jt. Külma talve tõttu ei saa parasvöötme kõrbeoaasides kasvatada puuvilju ja viinamarju. Keskkonnaprobleemid Kõrbe taimestik on väga õrn ja ebaõige majandamine võib kaasa tuua kõrbe
aastal Tartu all ehitasid sakslased "väga tugeva puust torni, mille nad valmistasid osavalt suurtest ja väga kõrgetest puudest kaheksa päevaga linnusega ühekõrguse". See võis olla isegi 1520 m kõrgune. Tartu kaitsjad üritasid torni süüdata linnusest allaveeretatud põlevate ratastega, aga viljandlased 1211. aastal talvel leegitsevate regedega. Torni esisein ja sageli ka mõlemad küljed kaeti tavaliselt lattide ning märgade loomanahkadega, et linnuse kaitsjad ei saaks seda põlema süüdata ega torni ronijate pihta nooli lasta. Rajatise liigutamiseks kasutati ümaraid palke, mille peal teda linnusele järjest lähemale nihutati. Piiramistorni funktsiooniks oli nii antiikajal kui ka keskaegses LääneEuroopas tema ülaosas paikneva allalastava puusilla kaudu linnuse müürile tungimine.
vib ta lbida kuni 47 km pevas, kandes 450 kg raskust koormat. Dromedar vib liikuda aga kuni 160 km, ratsanik seljas. Kaamelilt saadakse veel piima, villa, liha ja nahka. Inimtegevus Krbed on hredasti asustatud. Enamus inimestest, kes seal elavad, tegelevad rndkarjakasvatusega. Kasvatatakse lambaid, hobuseid ja kaameleid. Rndkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad hest kohast teise, otsides karja jaoks vrsket rohtu ja vett. Peatuspaikades pannakse les telkelamud (jurtad), mis on loomanahkadega kaetud. Oaaside lheduses on aga asustus sna tihe, seal on linnad. Tegeletakse rohkem plluharimisega, seda soodustavad rajatud niisutusssteemid. Kasvatatakse nisu, otra, viinamarju, meloneid, arbuuse, datleid vms. Inimtegevusega krbetes on tekkinud ka mitmed keskkonnaprobleemid. Liigse karjakasvatusega kaasneb krbealade laienemine. Oskamatu plluharimise ja niisutamise tagajrjel vivad jed, jrved ja oaasid ra kuivada vi muld soolduda ja muutuda kasutamisklbmatuks. Muud
Euraasias üheaegselt. Umbes 30 tuh a tagasi surid neandertaallased teadmata põhjustel järk-järgult välja. Nüüdisinimeste eluviis oli neandertallaste omaga suhteliselt sarnane. Elatuti suurte imetajate küttimisest (mammutid jt suurulukid), tegeleti koriluse ja kalapüügiga. Erinevalt neandertalllastest asustati ka tasandikupiirkondi ja koobaste kõrval elati mammutiluudest või puidust karkassiga ning loomanahkadega kaetud onnides. Järk-järgult täiustus kivitöötlemise tehnoloogia ning senisest enam hakati kasutama loomaluid ja -sarvi keerulisemate tööriistade valmistamiseks (n ahingud, harpuunid, luust õngekonksud jne). Uue jahirelvana võeti paleoliitikumi viimastel aastatuhandetel kasutusele vibu (Aafrikas u 60 tuh a tagasi; Euroopas u 9000 eKr) ning kodustati koer. Tollane peamine inimeste sotsiaalne üksus põhines sugulusel e sugukonnal
soolavähikesed. Inimtegevus ja rahvastik Kõrbes tegelevad inimesed rändkarjakarjakasvatusega ja oaasipõllundusega. Kaamelilt saadakse veel piima, villa, liha ja nahka. Kõrbed on hõredasti asustatud. Kasvatatakse lambaid, hobuseid ja kaameleid. Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad ühest kohast teise, otsides karja jaoks värsket rohtu ja vett. Peatuspaikades pannakse üles telkelamud (jurtad), mis on loomanahkadega kaetud. Oaaside läheduses on aga asustus üsna tihe. Tegeletakse rohkem põlluharimisega, seda soodustavad rajatud niisutussüsteemid. Kasvatatakse nisu, otra, viinamarju, meloneid, arbuuse, datleid vms. Inimtegevusega kõrbetes on tekkinud ka mitmed keskkonnaprobleemid. Liigse karjakasvatusega kaasneb kõrbealade laienemine. Oskamatu põlluharimise ja niisutamise tagajärjel võivad jõed, järved ja oaasid ära kuivada või muld soolduda ja muutuda kasutamiskõlbmatuks.
Maakera kõrbetes elab üle 1 miljardi inimese. Kõrbealad on hõredasti asustatud. Kõrberahvad on tavaliselt rändava eluviisiga karjakasvatajad, keda kutsutakse nomaadideks. Koos karjaga liiguvad nad värske rohu ja vee otsinguil ühest kohast teise. Kasvatatakse peamiselt kitsesi, lambaid, hobuseid ja kaameleid (parasvöötme kõrbetes peamiselt kaksküürkaameleid). Peatuspaigas pannakse üles suur sõrestiktelk, mis kaetakse pealt riide või loomanahkadega. Sellised elamud kaitsevad nii kuuma kui külma eest, neid on kerge kokku panna ja uues kohas jälle püstitada. Elatakse oaasides ja jõgede ( Niilus, Niger, Amudarja, Sõrdarja ) orgudes. Oaasides, kus vett saab kasutada maade niisutamiseks, on asustus tihe. Niisutatavatel põldudel kasvatatakse otra, nisu, lutserni, riisi, köögivilju (meloneid, arbuuse, aprikoosid, virsikud jne.) jt. Külma talve tõttu ei saa parasvöötme kõrbeoaasides kasvatada puuvilju ja viinamarju
sajandini. Läti Henriku andmetel kasutati neid üsna laialt Eesti- ja Liivimaa linnuste piiramisel. Nii Tartu linnuse piiramisel 1224. ehitavad sakslased "... väga tugeva puust torni, mille nad valmistavad osavalt suurtest ja väga kõrgetest puudest kaheksa päevaga linnusega ühekõrguse." Torni piiratava objekti poolne külg ja sageli ka kaks külgmist seina olid lattidega kaetud. Lisaks kaeti torn väljapoolt märgade loomanahkadega, et vastane seda põlema ei süütaks ja et kaitsta tornis viibijaid noolte eest. Torni liigse raskuse vältimiseks oli see ju ehitatud metsakuivast puust. Sel eesmärgil välditi ka vahekorruseid ja treppe ning torni roniti tagumise kaldredeli abil. Torni liigutamiseks kasutati selle alla pandud ümaraid palke, mille peal seda linnusele vintside ja inimjõu abil järjest lähemale nihutati. Rajati kuni 20 meetri kõrguseid torne. Piiramistorni müürini
Arhitektuuriajalugu Esiaeg Noorem Kiviaeg sai alguse 40 000eKr. Algul elati koobastes, et olla kaitstud, nii külma kui metsloomade eest. Kõige tähtsam eeldus oli kujundlik mõtlemine. Esimesed ehitised, umbes 12 000 eKr olid püstkojad okstest, ümara põhiplaaniga, kaetakse loomanahkadega. 6000 aastat tagasi elati sektsioonelamutes, kus elasid koos mitu perekonda. Seinad on punutud vitstest ja kaetud mõlemalt poolt saviga. Pronksiaja ehitusalaseks tipuks elamuehituses olid veekogudele ehitatud vaiehitised. Need hooned olid püstitatud vaiadele, et kaitsta kõrgusega inimesi loomade, ilma ja muude nähtuste eest. Pilt küll praeguse aja Kambodzast, kuid sarnased võisid vaionnid välja näha. Orkni saarestikus on esialgne asum, mis on ehitatud lubjakivist
kõiketeadev Finn MacCool või kartmatud rännumehed Bran, Brendan ja Maeldun. Samhaini ajal kadus piir siinpoolsuse ja teispolsuste vahel. Teispoolsuse asukad, nii head kui halvad, said võimaluse meie maailma külastada. Esivanematele jäeti toitu ja jooki ning peeti peaks märgiks, kui see hommikuks kadunud oli. Peale esivemate hindega kohtumist pidid inimesed väga valvsad olema, et mitte sattuda kurjade vaimude küüsi. Selleks maskeeriti end loomanahkadega. 27. Teispoolsuse maad iiri mütoloogias. Erinevalt kristlusest ei peetud teispoolsust kuskil kaugel olevaks, vaid see asetses siinsamas meie kõrval. Sellega olid seotud ka kindlad geograafilised asukohad, näiteks paljudes legendides jõuti Sealmaailma läbi koobaste, järvepõhja või isegi jalutades läbi maagilise udu. Paljud mäed, orud ja muud taolised kohad olid seotud Sealmaailmaga. Seal usuti elavat kõiksugu imepäraseid ja hirmuäratavaid olendeid
pekingi ahvinimeseks. Esimene tõeline inimene neandertali inimene. 1856.a. leiti Saksamaal Düsseldorfi lähedal Neandertalis luud, mille põhjal tehti kindlaks inimese olemasolu. Hiljem on neandertali inimese luid leitud peale Euroopa veel Aafrikas ja Aasias. Ta elas rohkem kui 100000 aastat tagasi, oli lühikest kasvu, jässakas, tugevate lihastega ja suure peaga. Pidas jahti, elas koobastes, keha kattis loomanahkadega. U. 50000 aastat tagasi ilmus neandertali inimese asemele uus liik inimesi, kes temast selgelt erinesid: ajukolju oli kõrgem ja kumeram, laup püstisem, lõuats tugevasti arenenud, luustik peenema ehitusega. Praegusest ei erine see liik kuigi palju, seetõttu on tegemist pärisinimesega (Homo sapiens e.k. tark inimene). Kõige varasemat pärisinimest tuntakse kromanjooni inimesena, kelle luustik leiti esmakordselt Prantsusmaalt Cro-Magnon`i koobastest.
Hoone katust toestasid maasse kaevatud postid (järel augud). Madalad seinad olid laotud kividest ja savist. Ehitati see u 23 000 a eKr ning siit on saadud vanimad andmed savi põletamise kohta. Kuulus Dolni Vestonice veenusekujuke pärineb siit. Ukrainast Puskarist on samuti leitud hoonepõhju. Maasse süvendatud hooned, mille karkass oli ehitatud mammutiluudest. Seest oli hoone jagatud kolme ossa ning väljast oli ta olnud kaetud loomanahkadega. Ühegi teise looma luid sellest kohast ei leitud tegu oli mammutiküttimisele spetsialiseerunud inimeste laagriga. Paljud sealt leitud luud olid kaetud punase ookriga, selle kasutamine oli paleoliitikumis väga levinud. Teine Puskari maja oli ehitatud madalasse lohku, selle puidust raamistik kaeti mammutinahkadega. Konstruktsioon ankurdati luude ja kividega. Sees oli sellel hoonel kolm koldekohta. Leitud on ka hooneid, mille alumine osa oli tehtud mammutiluudest. Luud olid neis
Koobaste kasutamisest annavad tunnistust ka nimetatud aega kuuluvad koopamaalingud. Esimesed primitiivsed 1 onnid võidi ehitada paleoliitikumi lõpus (u. 12 000 a. eKr). Kasutades ära maapinnas olevaid süvendeid, täiustati seda primitiivse katusega suurte loomade luud aeti koonusekujuliselt püsti ning kaeti pealt loomanahkadega. Taolisi elamuid ehitati ka järgmise perioodi mesoliitikumi (10 000 5000 a. eKr.) alguses. Kuna sel perioodil muutus elu paiksemaks, siis vajati ka pidevat ja kindlat eluaset. Lisaks sellel olid täiustunud tööriistad, millest suurima evolutsiooni oli teinud läbi pihukirves, mis endale varre taha sai.. Nüüd muutusid kõige tavalisemateks elamuteks puitlattidest nahkadega kaetud onnid. Nahkade kõrval hakati
annaabi.ee 
