Seesuguse mõtlemisviisi eelis seisneb selles, et ühtegi nendele üldistele olemustele rajatud mõtlemissüsteemi ei saa eelistada. Induktiivne mõtlemine hakkas kujunema seoses teaduste intensiivse arenguga uusajal, kuivõrd see on ainuvõimalik meetod teaduse empiirilise poole arendamisel. Ka induktiivne loogika on ühe- mehe-töö: inglise loogik J.Mill (1806-1873) formuleeris põhjuslikkuse seose uurimise meetodid, mis ongi nimetatud loogikaharu põhialuseks. Dialektiline loogika on õpetus mõtlemise sisulistest seostest ja struktuuridest. Fragmente mõtlemise dialektilisest viisist võib leida Herakleitose, Platoni, Aristotelese töödest, kuid dialektilise loogika teooria on loonud saksa filosoof Hegel (1770-1831). Matemaatiline ehk sümbolistlik loogika on õpetus, milles käsitletakse mõisteid ja nendevahelisi seoseid modelleerituna teatavas märgisüsteemis. Matemaatilise loogika esmategija oli saksa matemaatik
11b. EROTEETILISEST LOOGIKAST Eroteetiline loogika (erotetic logic) on küsimuste ja vastuste loogika1 ning selle nimetus tuleneb vanakreeka sõnast 'küsimusse puutuv'. Küsimuste esitamise ja neile vastamise printsiipidega on tegeldud arvatavasti juba enne Sokratest, ent tollal oli eesmärk eelkõige vaidluste võitmine, mitte küsimuste-vastuste teooria loomine. Küsimuste teooriat on põgusalt käsitlenud Aristoteles, ent küsilausete loogika kui loogikaharu sai alguse palju hiljem. Esimesed teadaolevad tööd, mida võib pidada küsimuste ja vastuste loogikaks, avaldas Inglise loogik ja teoloog R. Whately (17871863), kes uuris erinevaid küsimuste tüüpe ja neile vastamise võimalusi. Termin ,,eroteetiline loogika" oli esimest korda kasutusel M. Priori ja A. Priori samanimelises artiklis, mis ilmus 1955. Autorid analüüsisid mitut tüüpi küsimusi, käsitlesid eraldi mis- ja kas-küsimusi ning küsimuste ekvivalentsuse ehk samaväärsuse
annaabi.ee 
