Muinaseestlaste loodususund
Muinaseestlaste loodususund
Loodususundiks nimetatakse harilikult põlisrahvaste usundeid, milles on keskne roll
loodusnähtuste ja looduslike objektide (mägede, hiite, puude, kivide, veekogude jms) või nendega
seotud üleloomulike olendite austamisel. Teatud mõttes võib loodususundeiks nimetada ka 20.
sajandil tekkinud või taastatud looduskeskseid usundeid (mitmesugused uuspaganluse vormid,
Eestis nt taara- ja maausk). Loodususundi mõiste ei ole range ning selles esineb ka
esivanematekultust. Samuti seotakse loodususundeid tihti rahvakalendriga.
Muinaseestlaste usund oligi just eelkõige loodususund. See tähendab, et uskumuste, rituaalide ja
kommete sisuks oli inimese ja looduse vahekorra tagamine. Nemad ise seda usuks ei pidanud,
rohkem mõtte- ja eluviisiks
annaabi.ee 
