"loodusmuljeid" - 1 õppematerjal

Henrik Visnapuu

Aost aoni tallab sinu jalg. Ütle, ekllele sõtkud leiba? Mina näen, võõra mehe see jälg, Üle astub mis lapse laiba Sinu süda on see, minu kodumaa, Mis öösiti sõidab halli. Su valust ja häbist nutta saan, Südamega kui lüükase palli. Sellel perioodil on väga suur osa ka loodusluulel. Seda ei ole Visnapuu varasemates luulekogudes eriti olnud, kuid nüüd suur rõhk just looduspiltidel. Eriti domineerivad need kogus ,, Päike ja jõgi", kus on rohkelt emotsionaalseid ja tundelisi loodusmuljeid. Näiteks luuletus ,, Metsas": Keset kõrgeid mände leegib tuli, Suits kui kütises all tüve laiub, Aurab nagu lubjaahju suust. Kuuse sammaöhabemen on tali, Jäisi purikaid ja lumepuru Ripub alla nagu jõulupuust. Rähn- üks kena kirvemees- see raiub, Kuni leiab kätte tõugu peidet uru. 1940.date aastate teisel poolel põgenes ta välismaale. 1941. aastal suri ta armastatud abikaasa ning võibolla oli ka see üheks põhjuseks, miks ta Eestist lahkus.