piltluuletusi. Luuletaja on värsistanud motiive Tartu agulitest, ta näitab nii töömehi kui ka ühiskonna rataste vahele jäänuid. Mitmed luuletused paistavad silma oma protestiva paatosega, vabavärss on muutunud lakoonilisemaks ja kõlavaks. (Kruus 1995 : 562) Kogudes ,,Südasuvi" (Tartu 1934) ja ,,Päikese ootel" (Tartu 1935) kajastub 1934.a. riigipöördele järgnenud ,,vaikiv olek", ägedad sotsiaalsed probleemid on taandunud, rohkem on ruumi antud loodusmotiividele ja kohvikumuljetele. (Kruus 1995 : 562) Kogudes ,,Sadamad ja saared" (Tartu 1936) ning ,,Ringkäik" (Tartu 1937) domineerivad koduste mõtiskluste kõrval välisreiside muljeid. Vabadussõda ülistavas poeemis ,,Noored partisandid" (Post., nov.-dets. 1935 Tartu 1935) ja mõnedes lühiluuletustes ilmneb mööndumisi ametlikule tellimusele. (Kruus 1995 : 562) Kogudes ,,Valgus ja varjud" (Tartu 1939) on II maailmasõja algus
pööranud kõigile võrdselt tähelepanu. See tekitas tellijas nördimust ja maal tagastati ja selle eest ei tasutud. Samuti levitati kuulujuttu, et Rembrandt ei oskagi maalida. Negatiivset kuulsust tõi ka kooselu oma teenijannaga. Koos elusündmustega muutus ka kunstniku looming. Senised hoogsad maalivõtted taandusid ja maalimisviis muutus tagasihoidlikumaks, Maalid muutusid väiksemõõtmelisteks ja muutus ka tööde temaatika. Üha enam kaldus Rembrandt piibli ja loodusmotiividele. Üha enam köitis kunstnikku kannatava ja elu lõpul oleva inimese kuju. (,,Kadunud poja tagasitulek"). Elu lõpu veetis Rembrandt Amsterdami vaeste linnaosas., kus suri täielikus üksinduses ja unustuses. On maetud vaeste kalmistule. Rembrandti maale iseloomustab salapärane poolhämarus, millest valgusvoog toob esile tähtsaima. Kasutas sooje pruune toone koos kuldse ja purpurpunasega.
,,Sügisene kodu" kodu andestab alati; koht, kuhu võib alati tagasi minna, kodus on kõik tuttav ja kõige parem. ,,Üks suvepäev" - igapäevane aiapilt, kujutab teemadel, mis luulesse ei sobi. Juhan Liivi teisel loominguperioodil on kõige rohkem viljendud liigiks looduslüürika, mis kuulub ka kvaliteedilt Eesti loodusluue paremikku. Loov on andnud pilte Eesti loodusest, täpsemalt oma kodukoha maastikest. Vahetu keskkonda süvenemise tõttu pole Liivi maastikupildid loodusmotiividele kuivaks loeteluks jäänud: kirjanik tunnetab looduse elurütmi ning aastaaegade iseloomulikku ilu ja luuletused räägivad sügava tundeeluga inimese kiindumust loodusesse ja looduse äratavast mõjust inimestele. Looduspildid ilustamata, kirjeldab lihtsalt ilu, moriivikordused, toob siis ka inimtundeid, need tihedalt omavahel seotud. Kokkuvõte: igatsus, üksindus, kurbus. Toob paralleelselt sisse kodumaa. Suvest kirjutab kõige vähem, aga kõige rõõmsamalt. Kevad on kõige elujaotavam.
annaabi.ee 
