komponendid ja muudab neid oluliselt. Mida intensiivsem on bir, seda suurem on maastiku koherentsus. Kõrge koherentsus on iseloomulik näiteks humiidsetele tasandikele, kus taimestik on täielikus vastavuses mulla ja vete omadustega. On kõrgelt koherentseid maastike ja äärmiselt madala koherentsusega maastikke, näiteks kõrbed. Koherentsuse mõistet kasutatakse ka tehnogeensete maastike analüüsil. Võrreldes loodusmaastikuga mõnikord koherentsus kasvab järsult, kõrb on muudetud oaasiks, või hoopis väheneb järsult. Viimane on seotud keskkonna saastumisega, mis mõjub järsult destruktiivselt maastiku arengule. Selle näiteks on ka tugev erosioon, tolmutormid jm. Koherentsusega on seotud ka maastike iseregulatsioon, aatomite migratsiooni tagasisideme mehhanism, mis määrab ära maastike terviklikkuse ja kvalitatiivse omapära, iseregulatsiooni endagi. 2.Mis seob maastike komponente?
Harjumaa lavamaa ja Pandivere kõrgustiku vahel paiknev Kõrvemaa ulatub kirdesuunast Soome lahe äärest edelasse kuni Navesti jõeni. Maastikukaitseala pindalaga 3130 km2 hõlmab suuri rabasid ning seal leidub mandrijää tekitatud oosistikke ja mõhnastikke. Hoolimata paiga nimest asub Kõrvemaal üle 100 järve ning Soodla ja Paunküla veehoidla. Kõrvemaa on tuntud kui erakordse loodusmaastiku ja aktiivse looduspuhkuse piirkonnana. Kauni loodusmaastikuga puhkepiirkonda kutsutakse Eestimaa Sveitsiks. Lisaks mitmekesisele pinnamoele on piirkond on rikas kaitsealuste taimede poolest (sh kümned liigid käpalisi), samuti pesitsuskohaks haruldastele linnuliikidele nagu kaljukotkas, väike-konnakotkas ja must-toonekurg. 1.MAASTIKURAJOONI (MR) LOODUSGEOGRAAFILINE ÜLEVAADE MR-I LOODUSLIKEST TINGIMUSTEST JA ERIPÄRAST 1.1 Kõrvemaa asend Kõrvemaa (Vahe-Eesti madalik) on Eesti maastikurajoon pindalaga 3130 km2 pikkusega ligi
Nigula raba liideti Ramsari alaks 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008). Nigula raba linnustik on vaatlusaja jooksul palju muutunud- muu hulgas ei pesitse seal enam järvekaur, rabapistrik ja rabapüü (Kuresoo, 1998). Soomaa rahvuspark Soomaa rahvuspark on loodud 1993. aastal suurte soode, lammimetsade ja- niitude kaitseks (Kuresoo, 1998). Soomaa rahvuspark hõlmab 37 169 hektarit ja Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008). Soomaa rahvuspark on omapärase ja huvitava loodusmaastikuga ja asub Pärnu ja Viljandi maakonnas. Kaitseala põhiosa hõlmavad suured rabamassiivid Kuresoo, Öördi, Kikepera ja Valgeraba. Soid eraldavad üksteisest Halliste, Lemmjõgi ja Raunda jõgi, mille kallastel on valdavalt lamminiidud. Rabade vahelised alad on kaetud metsamassiividega. Tähelepanu väärivad alal esinevad lammi- ja lodumetsad (Lapp, 2001). Perioodiliste üleujutuste viljaka toime tõttu olid praktiliselt kõik siinsed jõelammid
Püütakse mõista inimese ja keskkonna suhteid ning vastasmõjusid. Maastikus leiab ainelise väljenduse maakasutus. Maastiku käsitlused eestis Maastik on olnud eesti geograafia üks tähtsamaid uurimisobjekte. Maastiku mõiste võttis kasutusele Granö. Tema meelest oli maastik maa-alaline üksus, millel on määratud, nähatavadja püsivad jooned. Inimene on samuti osa maastikust. Subjektiks on vaatleja-uurija. Kant vastandas kultuuri-ja loodusmaastiku. Nõukogude ajal tegeleti ainult loodusmaastikuga. Eesti maastikuuurimise käigus on valminud arvukas eesti maastikulised liigestused (Tammekann, Varep). 1980 kerkis esile kaks käsitlust- maastik kui üksteiseda tihedas vastastikuses seoses olevate looduslike ja inimtekkeliste elementidega füüsilis-territoriaalne süsteem ning maastik kui maastikupilt. Alates 1990 n uurimiste huvikese kaldunud maastike kirjeldamisele sotsiaal-kultuuriliste ja poliitiliste protsesside valguses.
annaabi.ee 
