Inimest kujutati väga harva. Esimene teadaolev inimkuju on Willendorfi Veenus (30 000 20 000 aastat e. Kr, leiti Austriast). Jääaeg lõppes 10-ndal aastatuhandel, algas neoliitiline revolutsioon. Enne seda toitus inimene saagist, mida ta metsast (paljalt) jahtis. Noorema kiviaja algust seostatakse põlluharimise ja loomakasvatusega. Tekkis tööjaotus (aju hakkas kasvama) ning võimalus kõrgkultuuri tekkeks (kuid sinnani oli veel palju- palju aega). Ornamendid olid looduskauged, hakati kasutama ornamenti, mida seostati usuga vaimudesse ja maagiasse. Alles hiljem on ornamendile lisandunud kaunistav funktsioon. On säilinud ka keraamikat. Umbes 4000 aastat e. Kr. hakati kasutama potiketra. Metalli kasutuselevõtuga algas rauaaeg. Sellest ajast pärinevad esimesed kiviarhitektuuri näited, usulised mälestus märgid. Megaliitline ehitis on Stonehenge, mis on kromlehh ( palju ja ringikujuliselt). Menhir on üks suur püstiasendis kivi
Manerismi puhul märkame, et figuurid venitatakse pikemaks, on lodevad, õõtsuvad. Esineb palju põhjendamatuid, sageli täiesti ulmelisi poose. Miimika on kunstlik, inimtundeid kujutatakse äärmuslikult. Vormis esineb palju reaalsuse väänamist (nt Agnolo Bronzino Venuse ja Cupido armustseenis, kus tüdrukul tagaplaanil on käed vahetusse läinud). Maneristlikus maalikunstis mõjuvad pildid kuidagi rahutult, inimesed on neil tihtipeale pikaksvenitatud ning värvid looduskauged, lillakad, väävelkollased, mürkrohelised. Sageli kasutatakse ka musta. Ruumi kujutamisel esineb läheduse ja kauguse vastandamist. Kaugemad pinnad on sageli tunduvalt tumedamad kui lähemal asuvad pinnad. Mis puutub kristliku teema kujutamist, siis sisu väga ei muutunud, küll aga oli see jõulisem ja dramaatilisem. Väga mõjukalt mõjusid figuuride poosid ja eriti ülepaisutatud miimika. Tavaliselt oligi maalidel kujutatu oma sünguse ja kontrastiga veel võimsam