sunniviisiliselt. Idahandid elavad siiani enamasti perede kaupa eraldi. Elamutüüpideks on praegusel ajal kas püstkoda või palkonn. Turbamätastest maakodasid enam ei ehitata, kuigi Pimi ning Ljamini jõgikondades elati neis veel põlvkond tagasi. Tingimata on majapidamises veel üks või mitu sammasaita, kus hoitakse toiduaineid, riideid ja pühasid nukkusid. Mõnikord ehitatakse nüüdki pühade esemete hoidmiseks eriline ait elumajast põhja- või loodesuunas. Püstkodades elavad pered pruugivad samal eesmärgil pühi nartasid, mis asetsevad samuti põhja- või loodesuunas. 5 Varasemal ajal olid igal perel suve-, sügis- ja talveelamised. Handid rändasid olenevalt aastaajast ühest kodust teise. Nüüdseks on enamasti kasutusel suve- ja talveelamised. Veel praegugi vahetavad mõned handid ka talve jooksul mitu korda asukohta, sõltuvalt sellest,
Elme Helme vald asub Eesti lõunaosas Valgamaal. Valla pindala on 313 ruutkilomeetrit, ulatus põhjast lõunasse on 19 km, idast läände 25,5 km. Vald omab piiri lõunas Läti Vabariigiga, idas Hummuli ja Puka vallaga, põhjas Põdrala vallaga ja lääne-loodesuunas Viljandi maakonna Karksi vallaga. Helme valla eripäraks on paiknemine kahe maakonna ja kahe riigi piiril, suur kaugus Tallinnast ning Tõrva linna paiknemine valla sees. Valla keskus asub Tõrva linnas. Suurematest teedest läbib valda Valga-Uulu maantee. Rahvastiku tihedus on ~ 8 inimest ruutkilomeetril. Valla territoorium jaotub 14 külaks ja üheks alevikuks: Ala küla, Helme alevik, Holdre küla, Jõgeveste küla, Kalme küla, Kirikuküla küla, Koorküla küla, Kähu
Lavassaare järv on tuntud puhkekoht. 5. Elukeskkonna seisundi iseloomustus Koonga külas on ühiskanalisatsiooniga ühendatud ligikaudu 92% küla elanikest ehk ca 245 inimest. Koonga külas on moodustatud reoveekogumisala. Reoveekogumisalal on ühiskanalisatsiooniga liidetud suurem enamus tarbijatest. Kanalisatsioon on valdavalt isevoolne, kuid reovesi suunatakse küla keskusest loodesuunas olevasse reoveepuhastisse surveliselt. Küla ühiskanalisatsiooni torustikud on rekonstrueeritud 2008. aastal, seega on kanalisatsioonisüsteemi seisukord valdavalt hea. Reoveepuhastil oleva reovee vooluhulga mõõtja andmete põhjal moodustas 2011. aastal infiltratsiooni ja sademetevee osakaal ligikaudu 241% elanike poolt ning asutustest ja ettevõtetest ühiskanalisatsiooni juhitud reovee kogusest. See tuleneb eelkõige
liivatasandikud. · Nende pind on suuremalt osalt tasane, harvem lainjas. Kaleste liivik (Hiiumaa) · Neid on palju Põhja- Eestis ning Lõuna- Eestis kõrgustike äärealadel ja orundites. Liivikud · Liivikud on tekkinud liustike vooluvete laialivalgumisel tolleaegsetes jääjõgede suudmetes, mis olid sarnased praeguste jõgede deltadele, kuid hoopis võimsama veevooluga. · Kuna mandrijää taandus Eestist põhja- ja loodesuunas, siis jääsulamisvesi voolas vastupidi - liustikust eemale. Seetõttu on liivikute pind märgatavalt kaldu lõuna suunas. Mandrijäätekkeliste pinnavormide rühmitamine Tekkisid jää pealetungi ja Tekkisid liustiku pealetungil Tekkisid liustiku sulamisel sulamise vaheldumisel 4 1 5 11 2 10 8 6 3
aasta pealetungijoon, Moskvani jäi u 400 km. 7.loeng- 5.märts Koltšaki väed alustasid märtsis 1919 pealetungi Uuralites. Tema olukord oli küllalt keeruline, idarinne moodustas kokku rohkem kui 1000 km pikkuse lõigu, mida polnud võimalik mehitada ühtviisi tihedalt. Meeste tihedamale koondumisele jäid vahele ka hõredamad alad. Rünnakud pidid olema kolmest suunast. Keskosa andis löögi Moskvale. Paremtiib põhjas liikus edasi loodesuunas eesmärgiga välja jõuda Gotlase linna prk-da ja loodeti ühineda kindral Milleri põhjaarmeega, lõunatiib liikus edasi Ohrenburgi ja Astrahani suunas, et luua ühendus Kaukaasias tegutseva kindral Denikini vabatahtliku armeega, eesmärgiks luua Vene valgete vägede ühendus ja arend pealetungi Moskvale. Garnisonidega tuli mehitada kõik enda selja taha jäävad suuremad linnad, praktiliselt kogu Siber. Koltšaki tagalat ähvardas pidevalt enamlike ülestõusude laine, kõiki mehi
annaabi.ee 
