Peaülesandeks seadis Rahvaväe juhatus Riia vallutamise. 30. juunil alanud üldpealetung tegi peagi selgeks, et sakslased suudavad osutada vägagi tõhusat vastupanu. Eestlased kandsid suuri kaotusi. 1. juuli õhtuks murti sakslaste peavastupanu-positsioonist läbi. Lisaks maavägedele ilmus kohale Eesti merejõud. Riia oli vallutatud. Sõjategevus juulisaugustis 1919: Rahvaväe toetus Loodearmeele, Jamburgi ja Pihkva langemine; Entente'i suurpealetungi kava; EestiVene suhted ja Loodepiirkonna valitsus: Landeswehri sõja lõppedes võisid Eesti sõjamehed kergemalt hingata, sest lahingutegevus oli viidud Eesti piiridest väljapoole ning pandud osalt venelaste ja lätlaste õlule. Eesti väed kasutasi ära seda olukorda, et luua välikindlustusi Narvas ja Irboska lõigul. 16. juunil Punaarmee alustas vastupealetungi, sest Põhjakorpus oli jõudmas Petrogradi lähistele. Punaväed lähenesid Eestile. Alates
pealetungi Jaama piirkonnast. Suures ülekaalus jõuti 21. oktoobriks Pulkovo kõrgendikuni ning hõivati Tsarskoje Selo. Samal päeval andis Punaarmee tugeva vastulöögi, ajades demoraliseerunud valged korratult põgenema ning nad valgusid Eesti pinnale. Seepeale otsustati Loodearmee desarmeerida ning sõdurid ja Venemaalt tulnud tsiviilpõgenikud paigutati Virumaa idaosas laagritesse, kus kümned tuhanded neist surid tüüfusesse. Eesti–Vene suhted ja Loodepiirkonna valitsus. Kardeti, et pärast Petrogradi vallutamist võib Loodearmee pöörduda Eesti vastu. Rahumõtte esiletõus: Venemaa sammud rahu suunas, Eesti valitsuse dilemma, Entente’i seisukohad, Balti riikide konverents, Pihkva läbirääkimised. Punaarmee positsioonidelejäämine oli paljuski tingitud Nõukogude Venemaa katsest alustada Eestiga rahuläbirääkimisi. Esmane ettepanek rahuks tehti juba 31. augustil 1919 välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšerini telegrammis
annaabi.ee 
