Anna Haava
,,liiga hell sa oled" nad trööstisid
mind.)
Hilisluule. Haava viimastes kogudes ,,Siiski on elu ilus" (1930) ja
,,Laulan oma eesti laulu" (1935) on kesksel kohal luuletaja isikliku
elusaatuse värsistamine. Valusamalt kui kunagi varem tunneb luuletaja
üksindust ja kodutust. Mõnigi värss kõlab otse karjatusena:
(Kas see siis oligi elu)
Kas see siis oligi elu?
See põgus ja rahutu
unenägu-
see pettumus-, kannatus-,
loobumisahel
ja mõni heledam hetk sääl
vahel-
kas see siis oligi elu?!
haruldaselt kõrgeealisest loominguvõimest annab tunnistust 1954. a
valikkogus avaldatud ,,Järelpõiming", mis koondas luuletaja kaheksanda
ja üheksanda elukümnendi luulelõimi. Lihtsais sundimatuis värssides elab
edasi igatsus kadunud südamekodu järele.
Proosa. Veel suuremal määral kui luule, juurdub Anna Haava jutustav
toodang lapsepõlvekodu kekskonnas, talupojaühiskonna tõekspidamiste
annaabi.ee 
