ja ,,Lahemaa vanad laulud". Veljo Tormise loomingus on põhilised orkestrilise koorikäsitlusega, sümfoonilisele muusikale läheneva vormiarendusega kooriteosed. Avamäng nr. 2 on esimene rahvusvahelisel muusikafestivalil (,,Varssavi sügisel" 1961) esitatud eesti heliteos. Tormis säilitab rahvaviisi loomuliku eheduse. Nii kirjutas helilooja ,,Kalevala"-ainelise stseeni ,,Raua needmine" (1972) tenorile, baritonile, segakoorile ja samaanitrummile. Teos viitab loitsimisega seotud iidsele kombestikule. Sellele järgnesid rahvaluuleainelised ,,Isuri eepos" (1975) ja ,,Ingerimaa õhtud" (1979). Need kuuluvad soome-ugri folkloorsesse teosteseeriasse ,,Unustatud rahvad". Helilooja üheks ulatuslikumaks kooriteoseks on ,,Kalevala XVII runo" (1985) meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele. Rahvaluulega kõrvuti kasutab Tormis ka eesti ja teiste rahvaste poeesiat. Tormis ühendas ka vokaalsümfoonilise ja lavamuusika. 1980.
Loomadel ja inimestel oli kõige rohkem väge peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja hammastes. Väge püüti omastada loomade siseelundite kui ka vere söömise ja joomisega ning kandes nende küüsi, kihvu või hambaid riiete küljes. Väge hävitati pea otsast raiudes või süda rinnust välja tirides, orjadel aeti pea paljaks. Tänapäeval niivõrd väkke ei usuta, arvatavasti ainult need, kes tegelevad nõidumise ja loitsimisega. Inimese isikupära kandja ja tähtis elus hoidmiseks oli hing. Ajutiselt lahkus hing kehast magades, liikus ringi ja võis asuda teise keha sisse. Jäädavalt lahkus hing surma puhul, siirdus uude kehasse. Usk hauatagusesse ellu oli väga tähtsal kohal. Surnule pandi hauda kaasahauapanuseid, aegajalt viidi kalmule sööki ja jooki. Veel tänapäeval tähistatakse hingedepäeva, mil surnute hinged külastavad kodu. Neile kaetakse laud parimate toitudega.
seetõttu on ka looduse kõikide ilmingute vahel varjatud seosed. Soovitud praktilise tulemuseni jõudmiseks püüab loitsijja neid seoseid oma teadmiste ja väe abil kontrollida ja vähemasti mõjutada. Loitsimist esineb peaaegu igas ühiskonnas. Samuti on see üks vanimaid ja salapärasemaid mõisteid Euroopa nõiakunsti kontseptsioonis, mis kujunes paganlike uskumuste, folkloori ning kristliku hereesia ja teoloogia põhjal. Üsna lähedalt on loitsimisega suguluses ennustamine, tulevikus aset leidvate tõikate määratlemine või sündmuste ettekuulutamine salaseoste põhjal, mis on olemas inimolendite ning taimede, kivide, taevatähtede, lambamaksa või saakali jälgede vahel. Kõige lihtsakoelisem loitsimine on mingi füüsilise tegevuse sooritamine eesmärgiga, et sellele midagi järgneks: nöörile tehakse sõlm sisse ja pannakse sängi alla, et põhjustada
annaabi.ee 
