kindlustused koosnesid peaasjalikult kivist. Puitu kasutati vähe. vLinnuseõue pindala on 3600 ruutmeetrit. Õue loodeservas paikneb üle 5 meetri sügavune paasraketega kaev. vLinnuse jalamit ümbritseb lai nõgu, mis ilmselt on tekkinud mulla võtmisel valli muldkeha jaoks. v ARHEOLOOGILISED UURINGUD vAegade jooksul on Valjala maalinnast juhuleidudena leitud hõbetauseeringuga ilustatud ja lohkudega mõõga käepide, oda ja nooleotsi. Väljakaevamistel on leitud veel sõlgi, rinnanõelu, keraamikat ja muid majapidamisesemeid. Leiud kuuluvad 11.-13. sajandisse. vJean Baptiste Holzmayer uuris 1860. aastatel Valjala maalinna ning leidis kaevamiste käigus vallisisese kivimüüridega ruumi, mis võis olla kasutusel hoiupaigana. vMoskva arheoloog Sergei K. Bogojavlenski ja mõisnik Stackelberg viisid Valjalas 1895. aastal läbi arheoloogilisi väljakaevamisi. v1962.-1964
......................................................... 13 2 Uugla küla iseloomustus Uugla küla asub Lääne maakonnas Oru vallas. Asub Tallinna Reaalkoolist 75 km kaugusel, kordinaatidel 58°60' N 23°46' E. Küla ristkordinaadid on X=486672 Y=6539513. Küla ümbermõõt on 11665 m ja pindala 5749846 m2. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli külas 40 elanikku. Siin on mitmeid arheoloogilisi mälestisi: väikeste lohkudega kultusekivi, ohvrikivi, muistne rauasulatuskoht ja kivikalmed. Joonis 1. Uugla küla asukoht Ümbruskonna üht vanimat, Uugla mõisat (saksa k Udenküll) on esmamainitud 1323. aastal - tollal asus seal Läänemaa ühe mõjukaima aadliperekonna Farensbachide (Varnsbekede) maavalduste keskus. 18. sajandi algul kuulus mõis von Knorringitele, hiljem oli ta 19. sajandi keskpaigani von Schulmannide valduses ja veelgi hiljem taas von Knorringite käes. Mõisa viimane omanik enne 1919
(25% maismaast). Palju jõgesid ja järvi. Jõed voolavad lõunast põhja. Suured üleujutused jõgede suudmetes. Suurvesi kevadel. Suur soostumine, sest a) auramine väiksem kui sademete hulk; b) reljeef suhteliselt tasane; c) igikelts. Uural, tuva, lagesoo, puissoo KÜHMSOO e. PALSA Künkliku pinnaga soo, kus turbast küngaste tuumikuks on jää. Talvel puhub tuul lume küngastelt lohkudesse. Tekib eriline maastikumuster, kus paljad turbakühmud vahelduvad tiheda taimkattega vesiste lohkudega. Leetmullad • Sademeid rohkem, kui aurub. • Laskuv veevool kannab toitained sügavamale. Toiteainetevaensed mullad. Okaspuude kohastumine: igihaljad, okkad takistavad aurumist, fotosüntees saab alata varakevadel, koonusekujuline et lumi maha libiseks, pikk ja sirge tüvi et saaks rohkem päikesevalgust, paks ja tihe koor kaitseb puutüve pakase eest Heletaiga Valgusrikas, hõre. Kliima mandriline- külm ja kuiv. Mullad väheviljakad: liivased, igikelts.
Heatahtlikkust püüti saavutada andide toomise ehk ohverdamisega. Selleks olid kindlad kultus- ehk ohvripaigad - hiied või üksikud puud, allikad, kivid, harvemini mäed, järved ja jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid. Osa ohvrikivide pealispinnal olid kas looduslikud või inimeste poolt õõnestatud 0,2-1 m läbimõõduga lohud. Mõnes paigas austati veel muinasaja lõpul ohvrikividena edasi üksikuid pronksi-või varasel rauaajal levinud väikeste lohkudega lo-hukive.Ohverdamine leidis aset esmajoones pühade ajal ja suuremate ettevõtmiste eel ning järel. Kõige sobivamaks nädalapäevaks peeti eestlastele ,,pühaks päevaks" olnud neljapäeva. Andideks olid piim, liha, veri, vill, vili, tähtsamatel puhkudel ka loomad. Vahel ohverdati isegi inimesi, esmajoones vangistatuid vaenlasi. Ohverdamise juures oli tähtis osa ennustamisel, nõidumisel ja maagial. Püüti ennustada eelseisva sõjaretke või mõne
Sellepärast ei tapetud putukaid, sest seal sees võis olla mõne tuttava hing, paluti andeks lilledelt, puudelt, kividelt. Usuti ka, et kõigel on VÄGI, eriti just küüntes, hammastes, juustes. Neid ei piiratud, kui siis ainult täiskuu ajal. Usuti, et veekogudes elasid haldjad, kellega pidi hästi läbi saama, kujunesid välja pühad kohad, kus käidi haldjaid austamas, ohverdati toitu ja ka inimesi, tavaliselt vanureid. Tekkisid ohvrikohad, HIIED, kus olid omaette ohvrikivid, tavaliselt lohkudega. Enne sõjakäike ohverdati palju. TAARA e. Tarapiita oli eestlaste jumal, tuntakse, kuna on mainitud Läti Hendriku kroonikas. Arvatavasti oli jumal, keda austati kõikides maakondades. UKU oli teine jumal, keda tunti. Veel olid targad e. nõiad e. arbujad, kelle juures käidi nõu ja abi küsimas. Eestlased pidasid kodudes usse, kes püüdsid hiiri, usuti, et targad on neile sõnad peale lugenud ja nad ei teinud perele halba. Surnuid põletati, mitte ei maetud, sest siis sai hing
Kultuurmustikate kasvukohaks sobib päikesepaisteline aed või põld, kergelt happeline juurumbrohtudeta pinnas. Kõige lihtsam on istutada kultuurmustika taimi olemasolevasse turbapeenrasse (Metsa talu koduleht, http://taimed.ee/index.php?page=113 (22.05.2013)). Mustika kasvatamiseks sobivad tasased või kerge kallakuga maad, kus talvel on püsiv lumekate. Lume puudumisel võivad noorte okste tippudes esineda külmakahjustused. Peenra jaoks ei ole kohane lohkudega või madal ala, sest taimed ei talu üleujutust ega seisvat vett. Lõunakallakul võib lumi sulada liiga vara, see suurendab juurestiku ning õite külmakahjustuste ohtu. Parim on tuulte eest kaitstud, kuid mitte puude varju jääv ala. Osalises varjus kasvavatel põõsastel on vähem õisi ja väiksem saak, kui päikesepaistelises kohas kasvavatel taimedel. Päikese käes kasvanud marjad on suurema suhkrusisaldusega, valmivad varem ja on vitamiinirikkamad.
austamine on kõige olulisem, sest usutakse, et hing rändab.(Ka puudel ja taimedel oli hing) Animismiga käis kaasas ka uskumus väesse. Kõigil, kõigel oli vägi.Inimestel usuti vägi olevat kätes, küüntes ja juustes.Hoiduti juuste ja küünte piiramisest ja lõikamisest, seda tehti vaid täiskuu ajal. Usuti olevat ka elavat haldjaid, kellag pidi hästi läbi saama. Kujunesid välja pühad kohad ja arvatakse, et toimusid ka ohverdused. Ohvrikohti nim hiiedeks.Tekkisid omaette ohvrikivid(lohkudega) Enne sõjakäiku kindlasti ohverdused. On teada, et on olid oelmas ka jumalad. Taara ehk Tarapita- kõige tuntum tänu sellele, et ta on mainitud Läti Hendriku kroonikas.Jumal, keda ilmselt austati mitmetes maakondades. Tuntud on ka Uku. Igal kodus olid olemas ka eraldi majahaldjat, kellele toitu jäeti. Arvati, et mõningatel inimestel on erilised võimed e targad,nõiad, ARBUJAD.Tegelesid nad ennustamisega, ravimisega jne. Koera ja kassi asemel oli muinaseestlastel ussid, eriti nastikud
lisanduvad neile veeriseliste rendsiinade ja leetunud liivmuldadega mõhnastikud, mis on Kõrvemaa kõrgeimad pinnavormid. Suurimad neist on Valgehobusemägi (106 m), Taganurga (102 m), Pärnamäe (104 m), Viitna (98 m) ja Uku mõhnastik (100 m). Kõrvemaa edelaosas Harju lavamaa piiril paikneb Paluküla mõhnastik. Mõhnastikke moodustavad omavahel liitunud seljakud, lavajad kõrgendikud (Jussi järvede ümbrus) või ka lohkudega vahelduvad kuplid. Pikimad on AegviiduPaukjärve (pikkus üle16 km, kõrgus üle 90 m), KulliKoitjärve (8 km, 92 m) ja OhepaluViitna oosistik (8 km, kõrgus Eerikul 111 m, Kõrvemaa kõrgeim koht). Oosistike, mõhnastike ja voorestike vahelised soostunud piirkonnad (76% Kõrvemaa alast) paiknevad Kõrvemaa kesk- ja põhjaosas valdavalt 5575, lõunaosas 4060 m kõrgusel. 1.4 Vetevõrk Kõrvemaa järved on väikesed ning paiknevad oosistikes ja mõhnastikes või jäänukitena
süvenevale konservatismile ja püüdsid usuelu elavdada religiooni jsenistest sügavama sisemise tunnetamise suunas. Kui pietism jäi rohkem kirikuõpetajate pärusmaaks, siis rahva sekka jõudsid pietistlikud ideed vennaste-ehk hernhuutlaste liikumise kaudu. 2. Kammkeraamika kultuur. Kammkeraamika ilmumisega seostati varem soome-ugrilaste jõudmist Eestisse. Praeguseks on seda teooriat kõvasti revideeritud. Savinõude kaunistamine kammjäljendite ja lohkudega on siiski laiemalt levinud nähtus, st. Sarnased kultuurid olid levinud ka mitmetes Eestit ümbritsenud maades. Eestisse jõudis kammkeraamika kultuur umbes 4000 ema. Seda iseloomustas varasemast erinev keraamika. Selgelt erinev oli nüüd ka Eesti mandri ja saarte keraamika. Lisaks uut tüüpi keraamikale iseloomustas kammkeraamika kultuuri asustuse jätkuv paiknemine vee ääres, vahel ka väikesaartes. Pilet nr.13 1.Lennart Meri “Hõbevalge” See raamat ilmus esimest korda 1976. aastal
Heatahtlikkust püüti saavutada andide toomise ehk ohverdamisega. Selleks olid kindlad kultus- ehk ohvripaigad - hiied või üksikud puud, allikad, kivid, harvemini mäed, järved ja jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid. Osa ohvrikivide pealispinnal olid kas looduslikud või inimeste poolt õõnestatud 0,2-1 m läbimõõduga lohud. Mõnes paigas austati veel muinasaja lõpul ohvrikividena edasi üksikuid pronksi-või varasel rauaajal levinud väikeste lohkudega lo-hukive.Ohverdamine leidis aset esmajoones pühade ajal ja suuremate ettevõtmiste eel ning järel. Kõige sobivamaks nädalapäevaks peeti eestlastele ,,pühaks päevaks" olnud neljapäeva. Andideks olid piim, liha, veri, vill, vili, tähtsamatel puhkudel ka loomad. Vahel ohverdati isegi inimesi, esmajoones vangistatuid vaenlasi. Ohverdamise juures oli tähtis osa ennustamisel, nõidumisel ja maagial. Püüti ennustada eelseisva sõjaretke või
põtru, ürgveiseid, metssigu, metshobuseid, kopraid, karusid. Sel ajal elas Eestis ka sookilpkonn. Narva kultuuri sees on eristatavad kolm regiooni: Põhja-Eesti, Kagu-Eesti ja Lääne-Eesti saared. Erinevused regioonide vahel on nähtavad eelkõige keraamikas. KAMMKERAAMIKA KULTUUR 4000 1900 ema Kammkeraamika ilmumisega seostati varem soome-ugrilaste jõudmist Eestisse. Praeguseks on seda teooriat kõvasti revideeritud (vt edaspidi!). Savinõude kaunistamine kammijäljendite ja lohkudega on siiski laiemalt levinud nähtus, s t sarnased kultuurid olid levinud ka mitmetes Eestit ümbritsenud maades. Eestisse jõudis kammkeraamika kultuur umbes 4000 ema. Seda iseloomustas varasemast erinev keraamika. Selgelt erinev oli nüüd ka Eesti mandri ja saarte keraamika. Lisaks uut tüüpi keraamikale iseloomustas kammkeraamika kultuuri
mumfitseerimine (taheti surnukeha säilitada ja töödeldi seda sooladega). Kuivas ja kuumas kliimas surnu mumifitseerub ise, sest vedelik kehast aurab ära, kuid ei mädane ja kuivab ära. Ka Soomes on mumifitseeritud kehasid, sest õhk ei pääse ligi. Keha mumifitseerub ka jääs. Majandusliku tegevusega seotud muistised. Peamiselt muistsed põllud, kiviaiad. Eesti vanimad põllud u 3000 aaastat vanad. Veel rauatöötlemiskohad, soolakaevamise kohad. Kultusmuistised. On lohkudega kive (pronksiajast, väikese ajaga, Eestis 1750), ohvrikive, kultuslikke allikaid (Eestis üle 400, nimetatakse ka hiieallikaks ja pühaks allikaks) Liiklusmuistised. Muistsed teed, sillad, sadamad. 2 *Irdmuistised (üksikesemed). 2. LOENG Euroopa muinaskultuuride uurimise ajaloost Algab varakult, seotud valitsejatega, kes tundsid huvi vanema ajaloo vastu
annaabi.ee 
