Külmakahjustus Külmakahjustus on inimese väljaulatuvate kehaosade (nina, kõrvad, põsenukid, lõug, sõrmed, varbad) külmumine. Külmakahjustus tekib kõige sagedamini kehaosadel, kus nahaalust rasvkude on vähe. Tagajärjeks on kudede paistetus, tundetus, kõvadus ning külmus. Vastavalt kahjustuse ulatusele jaotatakse külmumine kohalikuks või üldiseks. Külmakahjustuse mõju inimese organismis Kohalikuks ehk paikseks külmumiseks nimetatakse kehaosade piirdunud kahjustust madala temperatuuri toimel. Külmumise tekkepõhjusena pole niivõrd oluline madal kehatemperatuur
Jahtumise põhjustab meie verevarustussüsteem, mis üritab säästa külmumisest siseelundeid. Soojareguleerimine kehas toimub läbi vereringluse ning välisele külmale reageerib organism nahaaluste veresoonte ahenemisega. Veresoonte ahenemine toob aga kaasa külma mõju käes oleva kehaosa kiire jahtumise ja külmakahjustused selles piirkonnas. Katmata või liiga vähe kaetud kehaosadel tekib külmanäpistus või külmakahjustus. Ekstreemsetes tingimustes või peale pikka aega külma meelevallas olemist kaotab keha sedavõrd palju sooja, et tagajärjeks on hüpotermia ehk alajahtumine. Külmanäpistus kerge külmakahjustus, kus ainult naha pealmine osa külmub. Naha rakud ei saa piisavalt hapnikku ning rakud kärbuvad. Tundemärgid: · nahk on kollakas või valge, kuid tundub pehme · kerge näpistav, kipitav või põletav tunne. Tegutse nii:
annaabi.ee 
