Rannavallid merepõhjast tormilainega rannale heidetud liivast, kruusast või klibust koosnevad kaarekujulised pinnavormid. Luited tuule toimel kujunenud liivakuhjatis. Jäärakud ehk ovraagid on järsuveerulised, suhteliselt sügavad ja lühikesed uhtorud, mis on tekkinud ajutiste vooluvete toimel kergesti ärauhutavate settee või muldadega kallakpindadel, millel looduslik rohttaimestik on hävinud. Karst nähtus, mida põhjustab pinna- ja põhjavesi. Kurisu lehtri- või liuakujulised karstivormid, kuhu neeldub pinnavesi. Soot jõesängist eraldunud ja kinnikasvavaks järvikuks muutunud loge lammil. Kõrgustikud on suurepindalalised, ümbrusest kõrgemad lauskmaa osad, millel esineb mitmesuguseid kõrgendikke, nõgusid, orge jt väiksemaid pinnavorme. Lavamaad e. platood on ümbrusest kõrgemad tasandikud, mida enamasti ääristavad astangud. Madalikud on kuni 50 m kõrgused tasandikud, mis on pikka aega olnud Läänemere poolt üle ujutatud.
tekivad sinna koopataolised õõnsused ehk murrutuskulpad), rannabarr (uhtmaterjali settimisel kujunenud liivavallid), maasäär (2-3 m. kõrged, sadakond m. laiad ning enamasti alla 1 km. pikad vallid, mille merepoolne nõlv on vastasnõlvast laugem) ning rannavall (enamast kaarekujulised, mõne meetri pikkused ning 1...2 m. kõrgused pinnavormid). Karstivormid on karst (kivimite lahustumine vees; lubjakivi, dolomiit), kurisu (lehtri- või liuakujulised karstivormid, kuhu neeldub pinnavesi), salajõgi (maa alla kadunud jõed või ojad; Jõelähtme, Kuivajõe, Erra), langatuslehter (selle moodustab salajõgede voolusängi uuristamise ning lahustamise tõttu sisse langenud lagi) ning karstiväljad (suuremad karstiväljade esinemisalad; Kostivere, Katja, Kuimetsa). Tuuletekkelised pinnavormid on rannaluited (lauge pealttuulenõlvaga ja järsu alttuulenõlvaga vallid, mis on
jääaega oli karstumine kõige soodsam siis, kui Eesti ala oli praegusest merepinnast enam kui 100m kõrgemal. Karrid lubjakvide ja dolomiitide pinnal 0,5-2 cm läbimõõduga kuni 5 cm sügavused korrapäratu kujuga lõhed, augud, vaokesed (eriti iseloomulikud Vilsandil ja Vaika saartel) Avalõhed leidub loodudel tektooniliste lõhede karstumine laius 1m, sügavus mitu m, pikkus mitukümmend meetrit (Kostivere karstialal) Kurisud mitmekümne m laiusede lehtri, lõhe- või liuakujulised kurisud, kuhu neeldu pinnavesi, vesi voolab maa all edasi ja tule taas päevavalgele karstiallikatena. Kurisud asuvad enamasti väikeste jõgede sängides, suletud nõgudes. (Jõelähtme, Kuivajõe, Erra jõed). Langatuslehtrid tekivad maa-aluste karstiõõnsuste lae sisselangemisel. Karstiliste lohkvormide liitumisel võivad nende vahele jääda ka positiivsed pinnavormid karstisillad ja jäänukpangased so positiivsed pinnavormid.
12. Korrosioonilised ja sufosioonilised pinnavormid, näited. Kergesti lahustuvates kivimites pinna- ja põhjavee lahustuva ning mehaanilise toime ehk korrosiooni tagajärjel tekivad maasisesed õõnsused – karstivormid. Kivimiosakeste ja lahustunud ainete väljauhtumisega kivimeist ning setteist kaasneb sageli lahustuvate kihtide vajumine ja langatusvormide teke – sufosioonilised pinnavormid. Mesovormidest on levinud kurisud. Mitmekümne meetri laiused lehtri, lohu või liuakujulised moodustised, kuhu neeldub pinnavesi. Need pinnavormid asuvad peamiselt väikestes nõgudes või soostunud alade äärtes, kuid leidub ka ojade ja väikeste jõgede sängides. Paljudes kurisutes kaovad ajutised ojad või jõed maa alla. Vesi tuleb päevavalgele karstiallikatena. Maa-aluse koopa lae sisselangemisel tekivad langatuslehtrid. Kui lähestikku on palju langatuslehtreid, võib nende liitumisel tekkida karstiorgud ja –häilud. 13. Tuuletekkelised pinnavormid, näited.
korrapäratuid, erineva laiuse ja sügavusega uurdeid. Avalõhed – nende laius on enamasti mõni sentimeeter, harva kuni 1 m. Avalõhed on arenenud süvalõhede kohal ja nende sügavus võib küündida mitme meetrini. Suuri avalõhesid leidub peamiselt kevadel veega üle ujutatud madalamates kohtades. Kõige rohkem avalõhesid Põhja-Eesti lavamaal on Kostivere karstiväljal. Kurisud - ligikaudu meetri laiused (üksikud üle 100 m), lehtri-, lohu- või liuakujulised karstivormid, mille kaudu pinnavesi neeldub maasisestesse lõhedesse. Nad on kõige levinumad karstivormid Põhja-Eestis, samuti Saaremaal ja Hiiumaal. Kurisuid leidub ka jõgede sängides. Salajõed – kurisude kaudu võivad maapealsed vooluveed kaduda ja moodustada maa-aluse jõe (Kuivajõgi, Jõelähtme jõgi jt.). Eestis on üle 50 kurisute kaudu maa alla kaduvat salajõge. Karstilehter – nii nim karstitühemete kohal pinnakatte maa
eKr). Majanduse aluseks küttimine, korilus, kalapüük. Hilismesoliitiline Ertebølle oli poolpaikse asustusega, suured asulakohad ja kalmistud. Ehitusjäänuseid ei ole; säilinud vaid tuleasemed, omaaegsel rannikul. Kökenmödingid. Mesoliitilisest traditsioonist lähtub enamik Ertebølle kultuuri esemeid. Vanim keraamika dateeritud u 4600 eKr, u samal ajal laiemalt ka kiviesemete lihvimine. Keraamika: 1. suured koonilised, teravapõhjalised ja paksuseinalised nõud; 2. väikesed liuakujulised ümarapõhjalised nõud. Mõnikord kaunisti nõude serva küünevajutistega. Soome neoliitikum 53001500 eKr Tulid savinõud, muud esemed jätkasid mesoliitilist kultuuritraditsiooni. Küttimine, kalapüük, korilus. Perioodi lõpul karjakasvatus, põlluharimine. Vähenes põdrajaht, kasvas hülgepüük. Neoliitikumi jaotuse aluseks keraamika. Vanim kammkeraamika kammkeraamika kultuur (52002900 eKr). Nõud ovaalse kujuga, ornament: sooned, pisut kammtemplit,
annaabi.ee 
