ja kus järgiti paavsti poolt heakskiidetud, tavaliselt Rooma kiriku liturgilisi kaanoneid. _- läänekiriku üheks hämmastavaks jooneks on jumalateenistuse ühe ühise keele ja usukultuse liturgilise vormi nõue. * Kategoorial ,,ladina" oli Lääne-Euroopa elanikkonna enesehinnangus oma kindel roll ning see aitas tõenäoliselt kujundada arvukate erinevate rahvusliku ja keelelise algupäraga rahvusrühmade kokkukuuluvustunnet. (ometi pole pelk kuulumine teatud liturgilisse kogukonda piisav, et olla suureulatusliku sõjalise ekspansiooni ja ümberasumise mootoriks.) * ,,ladinlased" olid ühtlasi ka ,,frangid" . 9. sajandil I poolel tähendasid kristlik Lääs ja Frangi impeerium peaaegu sama ja muutusid peagi päris kattuvateks mõisteteks. Peale Briti saarte ja Astuuria kuningriigi ei tunnistanud niisama hästi kui kogu ladina kristlaskond ühtegi muud ülemvalitsejat peale Karl Suure ja tema poja. _"Frangi Euroopa", nagu me võime seda
Kasutusele simultaanlava laval korraga kõik tegevuspaigad. Unustati antiigis kasutatusel olnud universaalne, abstraktne taust. Keskajal polnud inimese kujutlusvõime eriti hea, see töötas vastupidises suunas (abstraktsuse asemel sooviti konkreetsust). Taheti teada, mis abstraktsioonile vastab (nt põrgu kui köök: kuradid praepannidega, mulisevad katlad). 16. Poolliturgiline draama Üleminek poolliturgilisele draamale oli väga sujuv, piiri on raske tõmmata. Liturgilisse draamasse hakkas sisse imbuma folkloorne element. Poolliturgiline draama ei olnud kirjutatud mitte ladina keeles, vaid rahvuskeeles (kõigile arusaadav). Poolliturgiline draama oli küll iseseisvam kui liturgiline draama, kuid polnud kirikust siiski irdunud (seotud kiriku ruumiga). Poolliturgiline draama kui ülemikunähtus (liturgilise draama elemendid, tuleviku müsteeriumite elemendid). Hiljem eraldus draama kirikust täielikult ning kolis linnaväljakule
annaabi.ee 
