Individuaalnimi kuulub ainult sellele inimesele. Igal rahval esinemiskuju erinev. Eesnimi on kõige esimene nimi süsteemis. Individuaalnimedeks loetakse lisanimesid. Lisanimed tulevad põhinimele juurde. Ajaloos olulised meie võime neid pidada perekonnanimedeks. Lisanimed antud inimesele selleks, et neid teistest eristada. Monarhidel on tõlgitavaid lisanimesid: Peeter Suur, Ivan Julm jne. Tegu pole perekonnanimedega, vaid lisanimedega. Need ei pärandunud lastele edasi. Päritavad nimed: meie mõistes laias laastus perekonnanimed. Eesti keeles perekonnanime kohta mitut moodi: sugunimi, väärnimi, fahmiil jne. Päritavate nimede hulka kuuluvad ka sugukonnanimed. Sugukonnanimed omased vanadele rahvastele: nt roomlased. Isanimed: tingimisi individuaalnimed. Isanimi e patronüüm. Eestlastel ajaloolistes kirjapanekutes isanimed olemas. Olemas olnud ka emanimesid e metronüüme.
1999. aastal said eesti lapsed kokku u 3200 erinevat nime. Aastatel 19902000 sündinutel (165 091 last, k.a muud rahvused) on registreeritud 19 158 erinevat nime (sh kaksiknimed). Perekonnanimed pandi eestlastele XIX sajandi algupoolel: Liivimaa kubermangus 18231826 ning Eestimaa kubermangus 1835. Enne seda oli seaduse kaitse all olevaid püsivaid ametlikke perekonnanimesid vaid vähestel eestlastel, peamiselt linnades. Suuremat osa rahvast kutsuti lisanimedega, mis moodustatud koha-, isanimest, ametinimetusest vm. Lisanimed olid seejuures üsna muutlikud, kui just elukoht või amet ei pärandunud põlvest põlve. Lisanimede kasutuse algust arvatakse 14.16. sajandisse. Perekonnanimede panekust alates oli nimedel seaduslik kaitse: nime ei võinud muuta kohtu loata (Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus, Tartu 1820, § 11). Nime algkujuks oli nimepaneku protokollidesse kantud kuju. Kuna protokolliti enamasti saksa
annaabi.ee 
