algul eestlaste hulgas väga populaarsed ja kuulusid iseenesest mõistetavalt iga tantsuõhtu juurde. Ringmänge mängiti siis, kui pillimees (või pillimehed) mängimisest puhkasid ja ka rahva hulka tulid. Eks sidunud ühiselt lauldavad ja kiiret partnerivahetust võimaldavad vahetantsud pidulisi omavahel paremini, aidanud noortel paremini kontaktigi saada. Paljud algselt n-ö harilike lauludena tuntuks saanud laulud kujundati vahelaulude lisandamisega ringmängulauludeks. Piirkonniti kujunesid välja omad lemmikud, selekteerusid viisid, mida selles funktsioonis eelistati. Laulu rännak mööda Eestimaad ja läbi aja algas niisiis 1860. aastate jõulude ajal. Peatselt ületas laul oma sünnikoha piirid, saades suulise leviku, laulukladede ja trükitud laulikute vahendusel tuntuks üle Eesti. Peale algse viisi lauldi tekstivariante mitmesugustel erinevatel viisidel
Kõrgelt hinnati küttimist hagijate ja jahikullidega, eriti viimastega, sest lindu oli märksa raskem välja õpetada kui jahikoera. Väga levinud olid turniirid. Enamasti peeti seal ratsakahevõitlusi: täies relvastuses rüütlid püüdsid teineteist piikidega hobuse seljast maha lüüa. Söögilaud oli lihtinimeste omast tunduvalt rikkalikum: söödi liha, saia, joodi veini. Liha pakuti enamasti keedetult, mistõttu ta riknes üsna kiiresti. Kõrvalmaitset püüti kaotada ohtra vürtside lisandamisega. Säilitamiseks soolati liha sisse, kuid ka siis ei püsinud see kaua, eriti lõunapoolsematel aladel. Joogiks tarvitati veini, mida sageli segati veega; vahel lisati mett. Mingeid sooje jooke ei tuntud, kui just veini soojaks ei aetud. Rõivastusesemete põhimaterjaliks oli lina ja sedasorti riiet kasutati õige laialdaselt Puuvillane riie ilmus Prantsusmaale alles XII sajandil ning jäi veel pikaks ajaks luksuskaubaks. Rõivaste
annaabi.ee 
