isa traktoriga nende eest põldudel sõitma. Siit näeme juba tänapäeva ja selle aja töö norme. Palk oli isal isegi parem kui ta emal, 80-90 rubla kuus, aga töö see eest oli karmim ka. Pühade ajal käis isa pere kirikus, kuigi ei tohtinud, aga ikka käidi. Kõik olenes perest , kellele oli suur ajupesu mõjunud ja kellele polnud. Eesti lippu hoiti kappi otsas. Koolis olid pioneerid, tähekesed ja malevakoosolekud, kus marsiti koos trummi ja lipukandjaga. Seda võis lugada ka kui väikseks sõjaväeks. Huvitav fakt on veel see, et koolis pidid kõigil alati kaasas olema marlimaskid juhuks kui tuumasõda tuleb ei saa läbi marli radioaktiivsed õhku hingata, kuigi tegelt see ei aidanud midagi. Õpetati ka gaasimaske kasutama ja pommi korral reageerimist. Keskoolis toimus mu isal ka sõjaline õpetus, kus kõik olid vene keeles ja seal õpetati sõjalist taktikat tankide ja maaväe rünnakute korral, relvade
J.V. Jannsen oli viimase seisukoha vastu ja väitis: vaeseid peab ilma selletagi abistama; ta vihjas säärastele , kes ise kedagi toetada ei taha, kuid püüavad alati olla teiste toetuste väljajagajateks. 25.märtsi hommikul kogunes Tartu kihelkonnakoolimajja rohlesti eestlasi ,, oma mustades vatmankuubedes". Algas talurahva rongkäik, nagu seda olevat korraldatud juba 1819. aastal. Rongkäik oli pidulik: ees kõndisid peomarrsalid, siis pidukomitee esimees Karl Weber Vesnerist kahe lipukandjaga. Järgnesid pastor A.H. Willigerode oma abilisega ja auvõõrad; siis tulid eestlastest ametimehed, koolmeistrid jne. Rahvast oli rohkesti kokku tulnud , nii et kõik soovijad ei mahtunud kirikusse. Kirikus lauldi oreli ja orkestri saatel, lõpuks isegi Vene riigihümni. Teisel päeval ,26. märtsil, toimus uus rongkäik. Kirikus toimus suur vaimulik kontsert, mille taolist polnud Tartus veel kuuldud-nähtud. Seal esinesid Väägvere pasunakoor ja Tartu-Maarja segakoor; viimast juhtus A.H
annaabi.ee 
