V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Selles on eos kõik revolutsioonid.
Trükikunst on inimsoo täiesti uus väljendusviis; inimese mõte, mis ühe vormi kõrvale
heidab, tõmbab teise selga, sümboolne madu, mis Aadamast saadik vaimu tähistab, ajab
täielikult ja tagasipöördumatult kesta.*
Trükituna on mõte põlisem kui kunagi enne; tal on tiivad, ta on tabamatu, hävitamatu. Ta
nagu seguneks õhuga. Arhitektuuripäevil muutus ta kõrgustikuks, mis valitses võimsalt oma
sajandi ja ümbruskonna üle. Nüüd aga muutub ta linnuparveks, mis lendab kõigi nelja tuule
poole ja talle kuulub kogu õhuruum.
Küsime veel kord, kas pole mõte selles vormis kõige vastupidavam? Paigalpüsivast
muutub ta liikuvaks, kestvast surematuks. Üht ainemassi võib hävitada, aga kuidas saab
kõikjalolevat kirjatähte välja juurida? Kui tuleb uputus, võib mägi ammugi voogude all
kadunud olla, linnud aga lendavad edasi; ja kui ainuski laev veel upu-tusvetele on ujuma