kodukihelkonna riideid, tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. Samuti, rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. Rahvarõivaste otsene taandumine linnamoelise rõivastuse ees algas 19. sajandi keskpaiku. Selle eelduseks oli talumajanduse üha laienev ümberorienteerumine turutoodangule ja senise valdavalt isevarustava talupoja muutumine industriaalühiskonnale iseloomulikuks tootjaks ja tarbijaks. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikaldane ja järk- järguline protsess, mis kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt. Seoses linliku elulaadi levimisega 19
erinevuste esiletõstmiseks, sotsiaalsele grupikuuluvusele osundamiseks. Seega sisaldab rõivas oma kandja kohta informatsiooni tänu rangelt reeglistatud tavadele. Materiaalse vara rohkus ja väärtus osutab jõukusele. Rahvarõivais rääkisid sellest näiteks seelikute arv naise seljas ja nahkpüksid mehe jalas. Need olid silmaga nähtavad signaalid oma positisooni näitamiseks ja rõhutamiseks. Rahvarõivaste taandumine moest. Rahvarõivaste otsene taandumine linnamoelise rõivastuse ees algas 19. sajandi keskpaiku. Selle eelduseks oli talumajanduse üha laienev ümberorienteerumine turutoodangule ja senise valdavalt isevarustava talupoja muutumine industriaalühiskonnale iseloomulikuks tootjaks ja tarbijaks. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikaldane ja järk-järguline protsess, mis kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt
akulaadimispunkti. Teedele ilmus üha enam isiklikke sõiduautosid ja veel rohkem jalgrattaid (eriti kvaliteetne oli Rootsi ,,Husqvarna" toodang). Kouseid töid aitasid teha uued kodumasinad, nagu hakklihamasin ja õmblusmasin, enamasti legendaarne ,,Singer". Rahvariie pidas vastu veel vaid mõnes konservatiivses maanurgad- Kihnul, Setumaal, Muhumaal ja rannarootslaste juures (Ruhnul, Vormsil jm.). Mujal mindi lõplikult üle nn. Linnamoele. Linnamoelise rõiva hankimiseks ei tarvitsenud linna sõita, selle võis tellida ka Geord Adniel Kiire tüüpi küla(aleviku-)rätsepalt. Kuid siis ei saanud muidugi kindel olla, kas ülikond just viimast buenos Airese või Londni snitti järgib. Anglofiilsus oli moes. Moodi hakkasid senisest üha enam mõjutama kino ja ajakirjandus, mis vahendasid küllalt operatiivselt nii Pariisi, Londoni kui New Yorgi moeuudiseid. 1920ndail hülgasid naised korseti ja riietasid end vabalt
Mitmel välitöödel küsitletu emal olnud laulatusel pärg peas. Abielinaiste traditsiooniliste peakatete eri vormide poolest on Kirde-Eesti rikas. Kreutzwald on loetelu järjestanud järgmiselt: rätt, pearätt ehk linakas, v5rutanu, tutik, harjakas, teravtanu. 19.saj. keskpaigaks jõudis Virumaale ka pottmüts, mis Harjumaal Tallinna ümbruses juba 18.sajandil varasemaid peakattevorme välja tõrjus. 19.saj. lõpul hakkasid Alutaguselgi nooremad naised oma pead ehtima väikese linnamoelise tanuga, oubiga. Lõpuks oli siingi kasutusel kolmnurkseks kokkumurtuna lõua alla köidetav rätik - algul täiendava, salandi lõpul ka peakattena. Ehted. Väike hõbedast (või mõnest odavamast metallist) sileda võru kujuline vitssõlg (siin kutsutud preesiks) oli otseselt tarbeese. Sellega kinnitasid mehed oma särgi rinnaesise ja seda kasutasid ka naised. Naiste pidulikke ülikondi ehiti suuremate sakiliseservaliste preesidega
annaabi.ee 
