heeringa ja isu�ratava singiga. ******* Hollandi maalikunstnikku Jan Abrahamsz van Beerstratenit peetakse Flaami traditsioonilise meremaalija Claes Claesz Wou (Amsterdam, 1592 � 1665) �pilaseks, kelle m�jutused on tuntavad Beerstrateni merelahingute-teemalistes teostes. Kunstniku teoseid, kus on kujutatud l�unapoolseid sadamaid ja merekaldaid, on m�jutanud sellised itaaliap�rased Hollandi maalikunstnikud nagu Nicolaes Berchem ja Jan Baptist Weenix. Erinevalt Beerstrateni linnamaastikest olid tema sadamad l�binisti v�ljam�eldised ning tihti leidis neilt kallastelt ka m�ne P�hja-Euroopa ehitise. Beerstraten kujutab oma maalidel veenvalt l�unamaist valgust, nagu n�iteks teosel �Kujuteldav vaade sadamast Rooma Santa Maggiore fassaadiga� (endise nimega �Genova sadam�, 1662, Mus�e du Louvre, Pariis, Prantsusmaa), kuigi pole teada, kas ta ise Itaaliat k�lastas. Itaalia teemasid k�sitledes v�is kunstnik kopeerida ka seal
Underi ahas luuleruum piirdub koduaia terrasside, treppide, lillede ja üksikute mererannavaadetega, kuid kõigele sellele annab mõõtme piiritu armastustunne. Kirjanduskriitik Jürgenstein hoiatas, et eesti tundmusi ei tasu soneti liistule koolutada. Under tõestas vastupidist. Tema sonetid on riimikerged ja kujundirikkad."Sonettide" menu julgustas Underit avaldama ka varasemat luulet. Selleski on ta valdavalt isikukeskne, joobunud elust, armastusest, lastest, loodus- ja linnamaastikest. 1920. aastate algus tähistas ajaluule võidukäiku eesti poeesias. Underi luuletuskogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923) on varjutatud sõjakoledustest, surmameeleoludest ning ühiskondlikust surutisest. Luuletajat ei vaimusta enam koduaia ilu ega noor armastusele puhkev hing; teda rõhuvad suurlinna umbne vaim, tänavail liikuvad sõjainvaliidid. See on otsekui verivalla kistud haav ning sunnib luuletajat küsima, mis on inimese pärisosa siin maailmas ja elus. 1920
Kirjanduskriitik Jürgenstein hoiatas, et eesti tundmusi ei tasu soneti liistule koolutada. Under tõestas vastupidist. Tema sonetid on riimikerged ja kujundirikkad."Sonettide" menu julgustas Underit avaldama ka 19 varasemat luulet. Selleski on ta valdavalt isikukeskne, joobunud elust, armastusest, lastest, loodus- ja linnamaastikest. 1920. aastate algus tähistas ajaluule võidukäiku eesti poeesias. Underi luuletuskogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923) on varjutatud sõjakoledustest, surmameeleoludest ning ühiskondlikust surutisest. Luuletajat ei vaimusta enam koduaia ilu ega noor armastusele puhkev hing; teda rõhuvad suurlinna umbne vaim, tänavail liikuvad sõjainvaliidid. See on otsekui verivalla kistud haav ning sunnib luuletajat küsima, mis on inimese pärisosa siin maailmas ja elus. 1920
annaabi.ee 
