Saksa armee pidi tagama avalikukorra kaitse. Koguvõim Eestimaal läks 8. armee kätte (A.O.K.8). Moodustati eraldi osakond, mis tegeles tsiviilalade haldamisega. Samuti moodustati nõukoda "Beirat", mis koosnes baltisaksa aadli esindajatest, nende roll oli nõuandmisest. See oli tähtis, sest sakslased ei teadnud kohalike oludest. Halduskorraldus: Jagati administratiivseteks maakondadeks, Saaremaa moodustas eraldi oleva maakonna. Loodi 3 linnakreisi (Tallinn, Tartu ja Narva), eraldi haldusüksused, mis olid võrdsustatud maakondadega. Võimutäius kuulus kohalikule saksa sõjaväe juhile, kuid nad ei tegelenud sellega, nad määrasid ametisse linnapealiku. Halduspiirkonnad kattusid kiriku kihelkondadega. Veel üks haldusüksus "Amtsbezirk" ehk kihelkond, kelle eesotsas olid ringkonna järelvaataja ning see oli tavaliselt baltisaksa mõisnik. Kihelkonnad jagunesid valdadeks ehk "Ortsbezirk", eesseisja valitses valda üksinda.
armee juhatus (AOK8). Armee eesotsas jätkuvalt Kirchbach, hiljem vahetati välja Katheni vastu. 8. armee staabi juures loodi spets osakond, mis pidi vallutatud alade haldamisega tegelema. Major Frantz. Korpuse piirkonnad. Taastati veebruarirevolutsioonieelne jaotus (pm nagu Eesti- ja Liivimaakubermangujaotus). Okupatsioonireziim märksa rangem Lõuna-Eestis. Korpusepiirkonnad omakorda jagunesid halduslikult maakondadeks (kreis). Maakondi jätkuvalt 8. lisaks 8-le varasemale loodi juurde 3 linnakreisi: Tln, Tartu ja Narva. Vormiliselt seisis nende eesotsas mõni Sa kindral. Tegelikkuses tegeles haldusküsimustega ametisse määratud nn kreisipealik. Selleks sai Sa armee tegevohvitser. Maakondades nimetati talle ka kaks abilist. Moodustati ka kohalikest elanikest koosnevad esinduskogud. Beirat. Nendeks said eranditult kohalikud baltisaksa mõisnikud. Beiratil oli nõuandev õigus, mitte midagi enamat. Kogu võim Sa sõjaväelaste käes. Maakonnad jagunesid ,,kihelkondadeks"
annaabi.ee 
