Kas eestlastel oli keskajal parem elada maal või linnas? Kahtlemata oli nii maa- kui ka linnaelul oma positiivseid ja negatiivseid külgi. Mina arvan, et linnas oli inimestel parem elu, sind kaitsesid seadused ja maksud olid väiksemad kui maal. Linnakodanik oli vaba, samuti õppis linnaelanik ära saksa keele. Linna kõige suuremaks plussiks võib pidada asjaolu, et inimesed olid vabad, nad ei kuulunud kellelgi. Linnakodanikuks sai inimene peale seda, kui oli tasunud kodanikumaksu ja elanud teatud aja linnas. Maal kuulus talu, kus talupoeg elas ja ta ise maahärrale, kes võis teda müüja ja tema üle kohut mõista nagu heaks arvas. Linnakodanikul oli oma maja või toake. Elamispinna eest pidi renti maksma aga see väljaminek ei olnud nii suur. Samuti olid linnaelanikul isiklikud asjad ainult tema omad ja mitte kellegi teise.
Seal toimus peamine linnaelu. 4. Millised nägid välja tänavad? Kitsad, sein seina vastu, kivist, prügi visati tänavatele. Majad olid kivist või puidust. 5. Kes valitses linna? Raad-linnavalitsus. Bürgermeister-linnavanem, linnapea. Raehärra-rae liige. 6. Millised olid rae ülesanded? Sotsiaalabi, julgeoleku tagamine, kaubanduseeskirjad, maksude kogumine. 7. Mis on linnaõigus? Õigusnormide kogum, mille järgi inimesed oma elu linnas seadma pidid. 8. Kes võis saada linnakodanikuks? Ta pidi omama kinnisvara, olema mõne käsitööala meister, elama mõne aja linnas. 9. Millised olid linnakodaniku eesõigused? Ta võis tegeleda kaubanduse ja käsitööga, oli tollimaksust vaba, linnakohus mõista kohut. 10. Millised olid linnakodaniku kohustused? Vahiteenistus linnamüüril, linna sõjline kaitse, maksude maksmine, osavõtt linnale vajalikest töödest. 11. Mis on Hansa Liit? Läänemereäärsete kaubalinnade liit. 12
Kelle huvidest see lähtus? Mida üks linnaõigus sisaldas? Kellelt sai linn linnaõiguse? Linnaõigus oli reeglite ja vabaduste kogumik (nimekiri), mille järgi linnaelanikud oma elu linnas seadma pidid. See oli koostatud kaupmeeste ja käsitööliste huvidest lähtudes. Linnaõigus sisaldas eelkõige kaupmehe tegevuseks vajalikke vabadusi, mille nad olid ise endile välja võidelnud. Linnaõiguse sai linn maahärralt, kelle maa peal linn asus. 7. Kuidas oli võimalik saada linnakodanikuks? (Tingimused ja kohustused) Linnakodanikuks saamise tingimused: linnakodanikuks pürgijal pidi olema kinnisvara (oma maja, kaubaladu jne) või ta pidi olema mõne käsitööala meister või oli elanud juba mõne aja linnas jne. Linnakodaniku kohustused: iga linna kodanik pidi andma kodanikuvande, maksma kodanikuraha (üks maksuliik). 8. Võrdle elu linnas ja maal! Linnas elamise eelised ja puudused, maal elamise eelised ja puudused. (tv lk 39)
Linnades olid asjad suhteliselt hästi korraldatud. Oli paigas transport, hooned ja ka haigete eest hoolitseti. Eestlastel oli linnades ülekaal, kuigi neid nimetati mittesakslasteks. Katk hävitas enamik linna inimesi, aga selle korvasid mõisnike juurest ära põgenenud talupojad. Raad kaitses vastavalt linnaõigusele igat linna elanikku, kui inimene oli linnas viibinud ühe aasta ja ühe päeva. Kui talupoeg oli sellega hakkama saanud, oli ta linnakodanik. Linnakodanikuks võis olla iga vaba inimene, kes täitis linna poolt esitatud nõudmisi ja maksis linnale makse. Linnadel oli vaja tööjõudu ja uusi elanikke. Talupojad kippusid linna parema elujärje peale, vähe on neid kes tahavad elada teiste alluses ja nende seisund maal hakkas raskenema ning lähenema pärisorjusele. Usun, et enamik talupoegi tahtsid olla vabad mehed, aga selleks pidid nad olema suutelised end aasta ja üks päev varjama
Mina arvan, et keskajal pakkus linnas elamine rohkem vabadust ja võimalusi, kuna maksud ja kohustused olid väiksemad ja oli parem juurdepääs haridusele. Keskaeg algas Romulus Augustuse kukutamisega, aastal 476 ja lõppes aastal 1492, mil Columbus avastas Ameerika ja algas Uus Maailm. Keskaeg jaguneb kolmeks perioodiks — varakeskajaks, kõrgkeskajaks ja hiliskeskajaks. Linna kõige suuremaks plussiks võib pidada asjaolu, et inimesed olid vabad, nad ei kuulunud kellelegi. Linnakodanikuks sai inimene peale seda, kui oli tasunud kodanikumaksu ja elanud teatud aja linnas. Linnakodanikul oli oma maja või toake. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Maal kuulus nii talu, kus talupoeg elas kui ka talupoeg ise maahärrale, kelle heaks talupoeg pidi tööd tegema ning kes võis tema üle kohut mõista nagu heaks arvas.
rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad ja nende hulgast valiti linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganies. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest (teenijad, kerjused jne). Linnaõigus saadi maaisandalt, mis tagas linnakodanikule autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnakodanikuks võis saada iga kodanik, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Kodaniku kohustusteks oli vahiteenistus linna müüril ja tornides, linna sõjaline kaitse, osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest ja maksta makse. Linna juhtis raad, mida juhtisid raehärrad. Raehärra amet oli eluaegne ning palgata. Majad asusid lähestikku ja tavaliselt olid need puust, ka tänavad olid kitsad ning seetõttu levisid tulekahjud
Kaupadel oli ka kontroll ehk kvaliteet. Tähtsamaks väljaveoartikliks oli teravili ja sisseveoartikliks sool.Tänu linnadele teravilja vajadus suurenes ja selle hind tõusis, mis oli hea võimalus mõisnikel raha teenida. Üha enam kerkis juurde uusi mõisasid ja vilja hakati rohkem kasvatama. Talupoegadelt hakati juurde nõudma teotöö, kuna vilja oli palju. Raske töötõttu hakkasid talupojad põgenema linnadesse, kus nad said aasta ja ühe päeva viibimisel seal linnakodanikuks. Linnadele oli talupoegade põgenemine linna kasulik, kuna oli vaja rohkem tööjõudu. Talupojad jagunesid kategooriateks: adratalupoeg, kes tegi teotööd; üksjalg, talupoegade nooremad pojad; vabatalupoeg, maksid koormisi, kuid olid teotööst vabad; maavaba talupoeg, nad ei maksnud talupojakoormisi; vabadik, maata talupoeg ning trääl ehk ori. Täites katoliku kiriku kombeid, sidus rahvas neid pikka aega varasemate arusaamadega
Paljud talupojad aga soovisid olla vabad ja vastutada oma maa eest ise. Selleks käisid nad linnaturul oma toodangut müümas. Tänu sellele oli neil võimalik rikastuda ja nii oligi end võimalik isanda võimu alt vabaks osta. Seega said talupojad endale talu päriseks osta ja majandada seal edaspidi sõltumatu peremehena. Teine võimalus rikastuda oli linna elama suunduda. Linna elanikkonna moodustas kodanikkond. Kõik aga ei saanud kodanikud olla. Linnakodanikuks võis olla iga vaba inimene, kes maksis linnale makse ja täitis linna poolt esitatud nõudmisi. Nõudmised said täidetud siis, kui oldi seaduslikult abielus või elanud linnas ühe aasta ning ühe päeva. See seadus kehtis aga enamasti sunnimaistele talupoegadele, kes tahtsid isiklikult vabaks saada. Neil oli linnas turvaline, sest maal polnud vaenlaste eest kaitsvaid müüre. Linnas oli ka luksuslikum elu, kui maal ning rohkem võimalusi jõukaks saada
Sulased ja teenijad müüsid tööjõudu pikemaks ajaks ja olid peremehe eestkoste all Träälid ehk orjad(sõjavangid, võlgnikud) Linnad ja kaubandus Linnade õiguskorraldus Linna said maaisanda käest linnaõiguse Linnaõiguse eesmärk: linna kodanike isikliku vabaduse, eramómandi ja pärimisõiguse kaitse Linnaõhk teeb vabaks Linna põgenenud sõltlased saidaasta ja ühe päeva möödudes vabadeks inimesteks Linnakodanikuks võis saaa iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodaniku maksu Linnakodaniku õigused ja kohustused Kohustused Osavõtt linna kaitses Osavõtt linnale vajalikes töödes Maksude maksmine Õigused Tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega Nende üle võis kohut mõista vaid linna kohus Linnavalitsus raad Millega tegeles Linna sissetulekuga Heaolukorra kindlustamisega Kohtu mõistmisega
Põgenikke otsisid taga arda ja haagi kohtunikud. Liikumisvabadus säilis vabadel talupoegadel. Kujunes välja ka pärisorjus talupoeg oli mõisniku iskiklik omand. · Kasutati 3 väljasüsteemi. Tähtsaim tehniline uuendus vesiveski. Vilja kasvatamine suurenes(oder, rukis). Karjakasvatus andis lisa toidulauale. Enamasti taludes mite mõisates. Linnaõigused ja kaubandus · Linnaõigus tagas linnale seadusliku korra ja iseseisvuse. Linnakodanikuks võisid saada vabad inimesed(elas püsivalt linnas, maksis kodanikumaksu). Linnanõukogu ehk rae liikmete arv oli erinev. 14.saj 24aga, 15.saj vähens see 14. Rae koosseisu kuulus veel 4 bürgermeistrit(linnapead). · Maahärrat esindas linnafoogt. Nende residentsid ehk kodud asusid lossides. Neil oli väike mõjuvõim. Nende lossid ei kuulunud linnale. · Rae ülesanded: 1.Linna sissetuleku ja heaolu kindlustamine 2
Vabatalupojad tasus koormisi rahas, ei käinud teotööl, oli osaliselt või kõikidest koormistest lahti ostnud Maavabad talupojad arvatavasti ülikute järeltulijad, isiklikult vabad, sõjateenistuse kohustus Vabadikud palgatööst elatuvad talupojad Linnade õiguskorraldus Linnaõigus maaisandalt Linnakodanikud isiklikult vabad, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse Öeldi ,,linnaõhk teeb vabaks" Linnakodanikuks võis saada iga vaba inimene, kes elas piisavalt kaua linnas ja maksis kodanikumaksu Kohustused: vahiteenistus, linna sõjaline kaitse, osavõtt linnale vajalikest töödest, maksude maksmine Õigused: nende üle võis kohut mõista vaid linnakohtus, õigus tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega, tollimaksu vabastus, linna metsade, karjamaa, heinamaa kasutusõigus Linna valitses raad, suurus sõltus linna suurusest
mida juhtisid valitavad nõukogud · Riigi- ja vabalinnad nt(Saksamaal) kuulusid ametlikult keisrile, tegelikult olid vabad Neid valitsed raad eesotsas bürgermeistriga. Need linnad olid vabad teeorjusest ja andamitest · Itaalia ja Prantsusmaal oli tugevnev kuningavõim, mis ei saavutanud täielikku sõltumatus · Linna kaitsesid privileegid ,,linnaõhk teeb vabaks" · Eelisseisundis oli linnakodanikud, kelle seast tõusid esile patritsiaadid. · Linnakodanikuks said, kui: o Pidi pärinema seaduslikust abielust o Tuli aasta linnamüüride vahel elada o Kehtis öine liikumiskeeld Elu linnas · Perekonnad linnas väiksemad kui maal · Abielu said sõlmida vaid jõukamast või nimekamast perekonnast isikud. · Olid suured kõlblusprobleemid, kuna olid palju vabasid mehi ja naisi · Ohtlikumad inimesed (nakkushaiged, prostituudid, kurjategijad, kerjused) saadeti omaette vaesuse
kloostrisse või muul viisil kiriku teenistusse. Uute koolide ja ülikoolide rajamise peamiseks tõukejõuks läbi kõikide aegade olnud haridus ja teadut hindavate inimeste olemasolu. Teaduslikku haridust oma aja mõttes anti juba antiikühiskonnas. Keskaegses ülikoolis oli neli teaduskonda: usu-, arsti- kunsti- ja õigusteaduskond. Õpiti ladina keeles. Eeslinnad olid vaesemate inimeste elupaigad. Inimene, kes tahtis saada linnakodanikuks, pidi pärinema seaduslikust abielust, tal pidi olema toetajaid ja soovitajaid ning küllalt vara, et tagada endale seisusekohane äraelamine. Kõigele lisaks tuli linnamüüride vahel elada üks aasta ja üks päev. Linnakodaniku staatus tähendas ka kuulumist mingisse ühendusse, mis oma liikmete huvisid kaitses ja vajadusel nende eest välja astus. Keskajal tegeleti usinalt ka ristiusu levitamisega. Keskaegne kultuur ja linnad on sajanditega kohutavalt palju edasi arnenud. Tänapäeval
kuninga määratud ametiisiku või senjööri esindajaga. Paljud feodaaltsivilisatsiooni linnad jäid aga keskaja lõpuni senjööri võimu ja halduskorralduse alla. Vabadus ei laienenud kõigile linnas elavatele inimestele ühtmoodi. Eelisseisundis olid linnakodanikud, kelle seast tõusid omakorda esile rikkad kaupmehed, pankurid ja pärilik linnaaristokraatia- paritsiaat. Inimene, kes tahtis saada linnakodanikuks, pidi pärinema seaduslikust abielust, tal pidi olema toetajaid ja soovitajaid ning küllalt vara, et tagada endale seisusekohast äraelamist. Samuti tuli vähemalt aasta linnamüüride vahel elada. Linnakodaniku staatus tähendas ka kuulumist mingisse ühendusse, mis oma liikmete huvisid kaitses ja vajadusel nende eest välja astus. Kõikvõimalikud vennaskonnad ja liidud moodustasidki linnaelu kandepinna. Korra kaitseks linnas kehtis öine liikumiskeeld.
Rohkem taheti allutada aadlikud keskvõimule. Jäid kehtima Eestimaa ja Liivima kubermangud, kuid neid kubermange valitses ainult üks asehaldur, kes tuli Venemaalt. Peamine eesmärk oli liita Eesti- ja Liivimaa tugevamalt Venemaaga. Kõik mõisamaad anti täiel määral mõisnikele. Kaotas ära aadlimatriklid. Muutus ka linnade valitsemiskord, alles 18. sajandil kadusid ära linnade raed ning linnavalitsus nimetati linnaduumaks. Kõik linnas vara omavad inimesed nimetati linnakodanikuks. Peale Katariina II surma tühistati asehalduskord tema poja Pauli läbi, kes polnud oma ema silmaotsaski sallinud. Kehtestas uuesti Balti erikorra. Eesti talupoeg 18. sajandil Talupoegade eluasemeks olid nelinurksed puuhooned, mis olid kaetud mädanenud õlgedega ja millel akende asemel olid mustaks suitsunud avad. Talupoegade maja ei saanud lugeda otseselt majaks vaid pigem nagu kuuriks, mis oli vaheseintega eraldatud ning kus elutses nii talupere, kui ka nende loomad
kehtestada Pilt linnaõigusest Rae kohustused ja ülesanded Linnaelanike tegevust reguleerisid lisaks linnaõigusele veel rae koostatud määrused Tähtsaimad rae ettekirjutused koondati kodanikumäärustesse Raad esindas linna, juhtis välispoliitikat ning majandust Raad pidi hoidma kontrolli all väljaminekuid ning leidma vajadusel uusi sissetulekuid Rae ülesandeks oli ka õigusemõistmine ja kuritegude karistamine Linnakodanikuks saamine Uusi kodanikke võtsid linna vastu raehärrad Kodanikuks saajal pidi olema kinnisvara, olema mõne käsitööala meister, elama mõne aja linnas Iga kodanik pidi maksma kodanikuraha ja andma kodanikuvande Pereisale antud kodanikuseisus kandus üle ka ta naisele ja lastele Kõik elanikud ei olnud linnas täieõiguslikud kodanikud Linn pakkus kõigile elanikele kaitset, turvalisust, tööd ning süüa Keskaja majandus
Veised ja viin Peterburgi - Talurahva kihistumine 40% peremehed; 30% sulased ja teenijad; 20% vabadikud; 10% aadlikud LINNAD 17. - 18. SAJANDIL - linnade olukord 17. - 18. sajandil Väiksemad linnad mõisnike kätte; Elanikke kohati kui talupoegi (#RIPVILJANDI) Poliitilised õigused vaid linnakodanikel, kuid eestlasel oli suht võimatu linnakodanikuks saada; baltisaksa aadli piiramatu võim; - Uus asehalduskord ja uued linnad Eestimaa kubermangule lisandus Paldiski; Narva Peterburi kubermnagus; Setumaa Pihkva kubermangus; Pärnumaast lahutati Viljandimaa; Tartu maakonnast lahutati Võru maakond; - Välis- ja sisekaubandus Merekaubanduse olulisus vähenes; Eksporditi - kanep, mets, vili, lina
Linnade esindajaid ei käinud (ei kutsutud). Aadlimatriklite eesmärk - kaitsta põlisaadlit uusaadli eest. Maapäevadel otsustati: 1. kohaliku elu tähtsamaid küsimusi 2. valiti ametimehi omavalitsusse 3. valiti haagi- ja sillakohtunikke Linnade olukord: · väiksemad (sõjas laostunud linnad) mõisnike kätte, elanikkonda koheldi kui talupoegi (Viljandi, Rakvere, Paide) · suuremates poliitilised õigused vaid linnakodanikel. Eestlastel linnakodanikuks saamine praktiliselt võimatu. Linnade ja Rüütelkondade vahel vastuolud, kuid linnade ühisrinnet ei teki omavaheliste vastuolude tõttu. Lisaks on linnades vastuolusid linnavalitsuse ja linnakodanike vahel (Trt.). Nii kujunes välja baltisaksa aadli piiramatu võim. Kõrgemad võimuesindajad on raehärrad ja maanõunikud>> eluaegne ametikoht. Balti erikorra pos. pool -- oli tõkkeks ühtesulamisel Vm.- ga s.t. säilis oma kultuur jms.
Konvendihoone meenutab kloostrit, nelinurkne ja keskel on sisehoov Tornlinnused - torniga 28. Keskaegsed linnad: mis oli linn keskaja mõistes? Linnaõigus. Linnakodanike õigused. Linn oli keskaja mõistes asula, millele oli maaisanda poolt omistatud linnaõigus ja - privileegid. Ruumilises mõttes kujutas linn väikest piiratud territooriumi, mis toimis oma õiguste, seaduste, korra ja vabaduse järgi linnavalitsuse järgi. Linnakodanikuks saades pidi andma kodanikuvande ja maksma kodanikuraha, kõik ei saanud täieõiguslikeks kodanikeks ja olid lihtsalt elanikud. 29.Eesti keskaegsed linnad: oska nimetada Eesti keskaegseid linnu! Tartu, Tallinn, Haapsalu, Viljandi, Paide, Rakvere, Uus-Pärnu, Vana-Pärnu ja Narva. 30. Linnaga seotud mõisted: linnaõigus, raad, tsunft, gild Linnaõigus õigusnormide kogum linnakogukonna jaoks
Kohe pärast eestlaste alistamist muistses vabadusvõitluses puhkes tüli ordu ja Taani vahel. Konflikti põhjuseks oli asjaolu, et ordu ei leppinud PõhjaEesti üleminekuga Taani valdusesse ning püüdis saada ainuvõimu VanaLiivimaal. Ordurüütlid vallutasid 1230ndate alguseks PõhjaEestis asunud Taani valdused koos Tallinna linnaga. LINNAKODANIK. KUIDAS SAADI, NENDE KOHUSTUSED JA ÕIGUSED. Linnakodanikuks oli isik , kes oli vaba, omas alalist elupaika ning maksis makse. Kui talupoeg varjas ennast linnas 1 aasta ja 1päeva sai ta vabaks. Linnakodaniku kohustus oli maksta makse, olla vahis linnamüüris või mujal ning linnakaitse. Õigusteks olid tegeleda kaubandusega ja käsitööga, kasutada linnaäärseid karjamaid ja heinamaid, nad olid vabastatud tollimaksust. Nende üle võis kohut mõista ainult linnakohus.
Teine lugu oli maalt linna põgenenud talupoegadega. Tallinna raad sõlmis küll Liivi orduga kokkuleppeid linna põgenenud talupoegade tagastamise kohta nende maaomanikele, kuid Tallinn vajas tegelikult sisserännanud maarahvast lihtsamate tööpositsioonide täitmisel, sest linnarahvastik kasvas ja vajas seega rohkem tööjõudu. Kehtestus aasta ja ühe päeva reegel kui linna põgenenud talupoeg oli linnas elanud aasta ja ühe päeva, sai ta legitiimseks linnakodanikuks, ja võis seega loota linna õiguslikule kaitsele. Keskaegne Tallinn oli omamoodi nakkuskoldeks linnas levisid kiiresti erinevad nakkushaigused, keskaja mõistes katk ja leepra/pidalitõbi. Sellest ei jäänud puutumata maarahvas, sest nakkushaigused olid suuremaks hädaohuks linna vaesema elanikkonna seas. Linnamüürisisene kitsas sotsiaalne ruum sundis linnaelanike elama üsna lähestikku, mistõttu inimesed olid mentaalselt ja eluoluliselt kollektiivsemad, nakatades üksteist
tänavale. Ka ümberkaudsed jõed ja ojad olid olmejäätmetest reostatud. Linnakodanikud: Alates 10.-11. sajandist hakkasid linnad üsna kiiresti kasvama. Sinna asus elama rohkesti käsitöölisi ja talupoegi. Need, kes ei leidnud endale linnamüüride vahel eluaset, seadsid end sisse müüride taga nii öelda eeslinnades. Linn ja selle elanikud moodustasid muust ühiskonnast eraldi seisva maailma. Linnarahvas tunnetas vajadust kuuluda ühtsesse kogukonda. Linnakodanikuks saadi sünnijärgselt või langetas raad linnakogukonda vastuvõtmise otsuse. Rae otsuse järel anti kodanikuvanne. Linnakodaniku õigused ja kohustused olenesid tema tööalast ja varanduslikust seisundist. Peamised seisuslikud rühmad olid raeliikmed, kaupmehed ja käsitöölised. Linnaelu polnud kerge ei suurtele ega väikestele. Toit oli kallis, üürid kõrged ja kõigile ei jätkunud tööd. Oma meelerahuks soovisid vanemad, et nende lapsed võimalikult ruttu
c) Konvendi hoone (Viljandi) d) Saaremaa kindluskirikud (Kuressaare) Linn, kaubandus ja käsitöö: 13.-14.sajandil rajasid Saksa-Skandinaavia vallutajad Eesti alale 9 linna. Keskaegsel Liivimaal oli üldse kokku 19 linna ja oli seetõttu üksväiksemaid linnastunud piirkondi Euroopas. Linnaks peeti asulat, mis oli saanud oma maaisandalt linnaõiguse – ja privileegid. Linn oli piiratud müüriga. Liivimaa linnades oli keskajal levinud Lübecki ja Riia linnaõigus. Linnakodanikuks saamine tähendas keskajal kodanikuõiguste omandamist koos loaga kodaniku kombel elitist teenida. Kõik linnas elajad polnud lnnakodanikud ehk bürgerid, suur osa oli lihtsalt elanikke. Linnad kujunesid Vene transiitkaubanduse keskusteks. 1346. Aastal võeti vastu seadus, et hansakaupmehed võivad kasutada caid Riiat, Tallinnat ja Uus-pärnut sisseveosadamatena. Lpdjaga veeti kaupa Pärnust Tartusse. Lääne- Euroopast saadeti Eestisse soola, vürtse, veine, metallic, lõuendeid, kalevit
*1583 Pljussa vaherahu – Venemaa tunnistas Rootsi võimu Põhja – Eestis ja Läänemaal. Saaremaa jäi taanlastele Pilet nr.4 1.Keskaegsed linnad ja kaubandus Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus , mis tagas linnakodanikule autonoomia ja eristas teda ümbritsevast keskkonnast. Liivimaa suurtes linnades Riias, Tallinnas ja Tartus oli juhtiv positsioon sakslaste käes. Linnade ametlikus asjaajamises oli alamsaksakeel. Linnakodanikuks võis saada iga vaba inimene teatud tingimustel. Nt. Kui ta elas püsivalt linnas, maksis ära kodanikumaksu jne. Linna valitses raad, mille suurus sõltus linna suurusest, linnjuhtimine oli tasuta töö ja raad vahetus aastakaupa. Rae võim oli piiramatu. Keskajal oli kaks suurt gildi – Suurgild- sinna kuulusid abielus olevad kaupmehed ja Mustpeade vennaskond- sinna kuulusid vallalised kaupmehed. Teiste gruppide suhtes hoidsid kaupmehes ranged distantsi. Liivimaa linnade
Läänemerel 1590. puhuhkeb taas sõjategevus, lõplik rahu sõlmitakse 1595.a Täyssina rahuga. Saaremaa jääb Taanile Pilet nr.4 Keskaegsed linnad ja kaubandus Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus, mis tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike iskliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. ,,Linnaõhk teeb vabaks" tuli elada aasta ja üks päevlinnas, et saada vabaks linnakodanikuks. LINNAD: Lübecki õiguse aluselised: - Taani kuningalt saadud ja paljudes Läänemere kaubanduslinnades kehtiv. - Tallinn - Rakvere - Narva Riia õiguse aluselised: - rajanes Hamburgi õigusel. - Tartu - Paide - Viljandi - Haapsalu Vana-Pärnus kehtis kohaliku püritoluga piiskopiõigus. Linnakodanikuks võis saada iga vaba inimene, kes elas püsivalt linnas ja maksis ära
,,Linna õhk teeb vabaks," öeldi selle kohta. Aga vabadus ei laienenud kõigile linnas elavatele inimestele ühtmoodi (Helmut Piirimäe 2000). Eelisseisundis olid linnakodanikud, kelle seast tõusid omakorda esile rikkad kaupmehed, pankurid ja pärilik linnaaristokraatia patritsiaat. Niisiis asusid kivimüüride varjus veel teised, linnaõigusel põhinevad nähtamatud müürid, mis tagasid eliidile eelisolukorra ja mida ületada suutsid vähesed. Inimene, kes tahtis saada linnakodanikuks, pidi pärinema seaduslikust abielust, tal pidi olema toetajaid ja soovitajaid ning küllalt vara, et tagada endale seisusekohast äraelamist. Kõigele lisaks tuli vähemalt aasta linnamüüride vahel elada. Linnakodaniku staatus tähendas ka kuulumist mingisse ühendusse, mis oma liikmete huvisid kaitses ja vajadusel nende eest välja astus. Kõikvõimalikud vennaskonnad ja liidud moodustasidki linnaelu kandepinna. Nende
õigus ka päris muutumata ei jäänud, vaid pidi kohanema kõrgema kohtute süsteemiga. Talurahvaõigus koostati Vana-Liivimaal 14-15 saj alguses. See reguleeris talupoegade õigusi mõisnike ees. Talurahvaõiguse puhul ütleb Uluots, et see on kõige huvitavam osa meie õiguses, sest see on kõige rohke seotud meie maaga ning see osa õigusest muutus kõige vähem läbi ajaloo. 10-19.saj tekivad meie piirkonna jaoks olulised linnad ja linnakultuur. Hakati kirja panema tavaõigust. Linnakodanikuks sai sünnipäraselt. Näiteks linnakodaniku poeg või järglane. Linnaõigus on kõige rohkem keskkonda arvestav. Linnaõigus ei olnud mitte niivõrd karistav, vaid andis võimalikult targad nõuanded, kuidas linnamüüride vahel ellu jääda. Linnaõigus on elamise kord. Linnakodanikuks saamiseks tuli anda vanne ja see allkirjastada. Kogu keskaegne linna, ülikooli ja kloostrite elu käis läbi vannete ning need vanded olid omavahel süsteemis.
Tartu purustati, samuti jäi mitu väikelinna (Paide, Rakvere, Viljandi) ilma linna õigustest. Linn pidi alluma kohaliku maaomaniku tahtele ja asula elanikud, kes olid küll säilitanud isikliku vabaduse ei võinud kindlad olla, et mõisnik neid oma põldudele tööle ei saada. 1. Väiksemad linnad läksid mõisnike kätte(elanikkond kui talupojad) 2. Suuremates linnades said poliitilised õigused vaid linnakodanikud(eestlastel pm võimatu linnakodanikuks saada) Konkreetsed õigused olid vaid Tallinnal Suuremad linnad olid endiselt ühtlasi ka kindlused, mida ümbritsesid vallikraavid ja müürid, mille väravad pandi ööseks kinni. 2) Katariina II uus asehalduskord ehk administratiivsed ümberkorraldused ● Eestimaa kubermangu lisandus Paldiski maakond ● Pärnu maakonnast lahutati Viljandimaa ● Tartu maakonnast lahutati Võrumaa
Loodi kutsekoolid Võeti kontroll Viini ülikooli ja gümnaasiumide üle Eesmärgiks oli saada paremaid arste ja ametnikke o Patent teotöö kohta: Viidi teotöö kolmele päevale nädalas senise 5-6 asemel · Joseph II: o 1781 - Tolerantsuspatent Lubas luterlastel,kalvinistidel,ortodoksidel moodustada oma kogudusi Andis neile õiguse saada linnakodanikuks, pidada erinevaid ameteid Kaotati mõned munga- ja nunnaordud, likvideeriti osad klootrid o 1781 - Patent alamatest: Suuremas osas kaotati pärisorjus · Riigikorda on nimetatud ka valgustatud despootiaks, sest esinduskogud reformides kaasa ei rääkinud, nende õigusi kärbiti Rahvusvahelised suhted ja diplomaatia Diplomaatiliste esinduste tekkimine · Põhjused: o Tihenev suhtlemine riikide vahel
Saksamaa riigi- ja vabalinnad, mis allusid ametlikult keisrile, kuid olid iseseisvad. Selliseid linnu valitses raad eesotsas bürgermeistriga, olid linnakohus, kaitsevägi ning müntide vermimise ja enesemaksustamise õigus. Prantsusmaal ja Inglismaal seostus linnade areng üha tugevneva kuningavõimuga. Kuninga maadel asuvad linnad võisid valida oma valitsuse, mis tegutses koos kuninga ametiisikuga. Linnakodanikuks sai, kui olid elanud vähemalt aasta linnas, pidi olema seaduslikust abielust, pidid leidma toetajaid ning pidi olema seisusekohane elamine. Nt: kaupmehed, pankurid. See- eest oli ka pärilik linnaaristokraatia patrisiaat ELU LINNAS Hilary Karu 3 2009 veebruar
Seda saadi vilja vastu vahetades. Jätkus ka alkoholi, vürtside ja luksuskaupade sissevedu. Uuteks sisseveo kaupadeks oli tubakas, kirjutuspaber ja mitmed puuviljad. Laiem ostjaskond oli talurahvakaupmehed, kes müüsid talurahvale lihtsamaid tarbekaupu või vahetasid neid saades põllumajandussaadusi. Kõigis linnades v.a. Narva, domineeris saksa kaupmeeskond. Eestlase tõusmine kaupmeheks oli erakordne juhus. Üheks selliseks näiteks oli Tartus Pulli Hans, kes arvati linnakodanikuks ja Suurgildi liikmeks. Käsitööndus: Linnaelanike oluliseks tegevuseks kaubanduse kõrval oli käsitöö. Korraldatud olid täpselt õpipoiste, sellide ja meistrite suhted. Tsunftikordki muutus rangemaks. Tekkisid ka mitmed uued tsunftid. Uue tsunfti moodustamisel sai oluliseks kolme vastava eriala meistri olemasolu. Käsitööndusliku tootmise teiseks vormiks oli manufaktuur. Tollel ajal suurettevõtted. Tootmine käis käsitöö läbi. Vanimateks olid telliselöövid ja lubjaahjud
Tööliste ettevalmistamiseks tekstiilimanufaktuuridele loodi kutsekoolid. 1773. a võeti jesutiidide käest ära kontroll Viini ülikoolis ja gümnaasiumide üle ning anti se riigile. Eesmärk oli saada paremaid arste ja ametnikke, kes kindlustaksid absolutistliku monarhiat. Tolerantsuspantent Olulise tähtsusega oli Joseph II ajal välja antud tolerantsuspatent, mis lubas luterlastel, kalvinistidel ja ortodoksidel moodustada oma kogudusi, kuid andis neile ka õiguse saada linnakodanikuks, tsunftimeistriks, pidada akadeemilisi, adminstratiivseid jt ameteid. Piirangud jäid kehtima juutide ja muhameedlastele. Katoliku kiriku mõju vähendas mõnede munga- ja nunnaordude kaotamina ning osa kloostrite likvideerimine. Valgustatud reformid agraarsuhete vallas algasid 1770. aastatel, kuid välja anti patent teotöö piiramise kohta kolmele päevale nädalas. Pöördelise tähtsusega olid kahtlemata 1781
kaheks teineteisest sõltumatuks osaks:Lääne- ja Ida-Roomaks 375. aastal tungisid hunnid Euroopasse , vallutasid Rooma linna ja rüüstasid selle. Peagi hakkasid germaani soost väepealikud valitsema kogu Itaalias, 476.a kukutas germaani väepealik Odoaker toonase Rooma keisri võimult- see sündmus märgib Lääne-Rooma keisrivõimu ja kogu vanaaja lõppu. Rooma maaelu 1) Rooma ja roomlaste rustikaalne päritolu, selle idealiseerimine Enne linnakodanikuks saamist oli roomlane kõigepealt talupoeg, maainimene. Kõik olid tulnud linna,kui välja arvata mõned, nt Caesar, kui keegi ei unustanud oma kodukohta, kus tema esivanemad vaeva nägid. Kõik nad, kes roomas "tõusid" tõid endaga kaasa ka tükike oma väikeset isamaast. Idealiseeriti tagasitõmbunut maaelu, kus sai unistada rahus päikese loojumisest või õrnast vastuvõtust, mida pakkusid lapsed koju tuldavale kurvanud isale. 2) Maainimeste suundumine linna
Linna elanikkond moodustas linna kodanikkonna. Kodanikuks saadi kas sünni läbi või olles teatud aja linnas elanud. Tavaliselt loeti selleks ajaks 1 aasta ja 1 päev. Seda klauslit kasutasid pärisorjadest talupojad, kes linna põgenesid, teades, et end 1 aasta ja 1 päeva linnas varjates, saavad nad vabadeks linnakodanikeks ("Linnaõhk teeb vabaks!"). Linnadele oli põgenike varjamine kasulik, kuna linnade iive oli mitmesugustel põhjustel negatiivne. Linnakodanikuks saamisel pidi andma kodanikuvande ja tasuma kodanikumaksu. Pärast seda kanti kodanikuks vastuvõetu nimi linna kodanikeraamatusse. Käsitöö ja tsunftid Suurema osa linnaelanikest moodustasid käsitöölised, kes tegelesid väiketoomisega. Vaatamata sellele, et nad tootsid vahetuse jaoks, valmistasid nad siiski suurema osa eluks vajaminevast ise. Käsitöölise majapidamisse kuulus tavaliselt maja, mille siseõues asus laut loomade ja lindudega
linn. Mida lähemal sa raekojale elad, seda tähtsam isik sa oled (nt kullassepp oli väga oluline). Rae ülesanded: 1) edendada linna kaubandust ja käsitööd 2) sotsiaalprobleemide lahendamine (hospidalid- vaestele ja seegid- haigetele) 3) heakorra eest hoolitsemine ning linna kindlustamine (ja kaitsmise organiseerimine) 4) kõrgeim kohtuvõim all-linnas. Keskaegsete linnade rahvastik - Tänu linnaõigusele tekkis linnas autonoomne kodanikkond. Linnakodanikuks saamine tähendas keskajal kodanikuõiguse omandamist koos loaga kodaniku kombel elastist teenida. Kodanikuks vastuvõtmisel anti kodanikuvanne ja maksti kodanikuraha. Kõik linna elanikud polnud täieõiguslikud linnakodanikud ehk bürgerid, suur osa oli lihtsalt elanikud. Tõenäolised olid külaelanikud huvitatud linna pakutud majanduslikest võimalustest. Linn pakkus külaelanikele võimaluse muuta oma sotsiaalset staatust, teenida elatist kaubanduse ja käsitööga.
jäeti kõrvale oma maa saatuse otsustamisest, ei oldud kunagi unustatud muistset vabadust, soov see taastada. Algas Padise kloostri vallutamisega. Toimus Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal, aga rahutusi oli ka mujal Eestis. Paides tapeti eestlaste 4 vanemat. Eestlased pidid ülestõusu eest Saaremaal ehitama Maasilinna linnuse 1346 Taani kuningas loovutas oma valdused Saksa ordu kõrgmeistrile Linnaõigus dokument või ürik, mis tõestas, et tegemist on linnaga. Linnakodanikuks võis saada iga vaba inimene, kes elas linnas ja maksis kodanikumaksu. 1248 Tallinn sai Lübecki linnaõiguse Raad linnanõukogu, valitsus Bürgermeister president, rae juht Linnafoogt maahärrra esindaja rae juures Gild tsunftide ühendus Tsunft ühe eriala käsitööliste ühendus Skraa tsunfti põhikiri Kaubandus Hansa liidu liikmed: Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu. Tallinnal olid tihedad sidemed
annaabi.ee 
