pärslased. ● Ateenlased saavutasid võidu. ● Sõjad Ateena, Sparta ja Teeba vahel nõrgestasid Kreekat. Hellendistlik ajastu ● Kreeka põhja pool asus väike Makedoonia kuningriik. ● 338. a eKr võitsid makedoonlased kreeklasi. ● Philippose poeg Aleksander viis selle vallutuse lõpule ja liitis Kreeka oma hiigelsuure impeeriumiga. Ateena demokraatia ● Ateena kodanikud osalesid linna valitsemises. ● Alates 18. eluaastast said noored linnakodanikeks ja võisid osaleda rahvakoosoleku istungitel. ● Linnakodanikud võtsid vastu või lükkasid tagasi magistraatide poolt seadusi. ● V sajandi Ateenas eKr olid naised, orjad ja võõramaalased poliitilisest elust kõrvale jäetud. Ateenas elavaid võõramaalasi nimetati metoikideks. ● Nad elasid linnas. ● Olid pärit kas väljastpoolt Ateenat, või hoopis ● võõrastelt maadelt. Neil ei tohtinud olla maju ega maad. ● Ei tohtinud olla linnakodanikud
restitutsioon, mis loomulikult oli baltisakslastele meele järgi, kuid eestlastest talupoegadele ei tulnud see sugugi kasuks. Talupoegade olukord muutus halvemaks kui varem, sest nüüd oli aadlikel taas nende üle suur mõjuvõim, talupojad muudeti uuesti pärisorjadeks. Võib öelda, et mõisnikel oli piiramatu võim talurahva üle. Teotööle pidid minema ka väikelinnade elanikud ning sellega kaotasid eestlased peaaegu kõik võimalused saada linnakodanikeks, enamus õigustest olid mahasurutud. Leian, et talupoegade elu veelgi raskemaks muutmine pärssis Eesti ala arengut ning siinse eesti rahvusest talupoegade eneseväärikust. Nad tundsid end allasurutult ning neile näis, et siinne elu pole muud kui rist ja viletsus. Balti erikorra tunnusteks on veel kehtima jäänud administratiivne korraldus, mis kujutab endast seda, et säilisid Eestimaa ja Liivimaa kubermangud; püsisid rüütelkonnad ning linnade omavalitsus raad
riigis, neil olid sarnased tunnused. Kas linnas olid olemas omad valitsejad või mitte? Keskaegses linnas tegid seadusi, korjasid makse ja tegelesid vaestehoolekandega linnanõukogu ehk raad. Järelikult linnas oli olemas valitsus. Valitsemise poolest võib öelda, et linn oli nagu väike riik. Olemas oli ka linnaõigus, mis kehtestas kuidas linn oma elu korraldab. Linna raadi aga ei kuulunud poliitikud, vaid hoopis rikkad kaupmehed, kellele oli linnavalitsemine teiseks tööks. Kes said linnakodanikeks kas kõik linnaelanikud või ainult kindlad isikud? Linnade kodanikeks said enamasti kaupmehed ja käsitöölised. Neil oli olemas kinnisvara ja ainult kinnisvara omavad inimesed said omale kodanikustaatuse. Staatusete elanikud olid lihtsalt linnaelanikud, kuid mitte kodanikud. Kodanikustaatus ei vabastanud aga maksumaksmisest. Maksud olid linna eelarveks. Linn sai vaestehoolekannet ja teisi kulutusi teha ainult siis, kui neil olid olemas maksud, mis linnakassat täitsid
kohustused. Nad pidid linna sõjaliselt kaitsma ja maksma makse. Ometi oli neil rohkelt vabadusi. Linnakodanike üle võidi kohut mõista ainult linnakohtus. Ainult nemad võisid linnapiires tegeleda kaubanduse ja käsitööga. Samuti olid nad vabad tollimaksust ja võisid kasutada linna metsi ja heinamaid. Talupojad, kes olid oma isandate juurest linna põgenenud ja suutsid ennast linnas aasta otsa varjata, pääsesid oma isanda käest ja said samuti linnakodanikeks. Mina leian, et linna elu muutus peale Liivimaa ristisõda kindlasti paremaks just selle pärast, et talupoegadel oli võimalus oma isandatest vabaneda ja linnas uut elu alustada. Andra Lepper 11B 21.11.2012 Ühiskonna seisukohalt jäid väga paljud asjad siiski samaks, nagu nad olid muinasajal. Maakondade ja kihelkondade jaotus jäi nii nagu oli varem. Enamus inimesi elasid maal, sest nad olid sellise eluga harjunud. Külarahvas oli endiselt eestlased
2. Maakonnad nimetati ajutiselt ümber linnade järgi. 3. Suurenes maakondade arv, kuna olemasolevad muudeti väiksemaks ja rajati uusi: - ajutiselt loodi Paldiski maakond - Pärnumaalt eraldati Viljandi maakond, Tartumaalt Võru maakond 4. Uued maakonnakeskused said linnaõigused, seega lisandus 2 uut linna Paldiski + Võru (kokku 12) 5. Muudeti linnade valitsemist: linnakodanikud valisid keskaegse raadi asemele linnanõukogu e. linnaduuma. Linnakodanikeks said kõik majaomanikud sõltumata rahvusest ja tegevusalast. 6. Kaotati senine Venemaast erinev maksukorraldus, keskse riigimaksuna kehtestati pearahamaks ning maksualuste meeste arvu kindlaks tegemiseks hakati tegema hingeloendusi e. revisjone. Pärast Katariina II surma taastas ta poeg Paul I varasema valitsuskorra Baltikumis ja see püsis kuni 1917. a. autonoomiani. Seeg Eestimaa kubermangus 4 maakonda ja Liivimaa kubermangus Eesti osas 5; kokku 12 linna.
luksuskaupadele; kaotati piinamine, kohtute kompetentsi läks õigusemõistmine ka talupoegade üle; laiendati rahvakoolide võrku; loodi kutsekoole; riigil kontroll Viini ülikooli ja gümnaasiumide üle (enne jesuiitidel); piirati teotööd. Joseph II (1780-1790): lubati luterlastel, kalvinistidel ja ortodoksidel moodustada kogudusi, neil võimaldati saada linnakodanikeks; pidada tsunftimeistri jne ameteid; kaotati nunna- ja mungaordud ning likvideeriti osad kloostrid; suures osas riigis kaotati pärisorjus. 4. Venemaa 17. 18. sajandil Segaduste aeg: Ivan IV Julma valitsusajal tugevnes keskvõim; vallutuspoliitika Baltikumis viis Liivi sõjani, pingelised suhted Rootsi ja Poolaga ka pärast vaherahu sõlmimist; uus sõda Rootsiga (vallutati tagasi
prostitutsiooni levik, uudiste ja info parem levik, palju vaeseid, turvalisem, ebasanitaarsed tingimused. jõukuse suurem võimalus. 14. Linnaühiskonna funktsioneerimine: raad ehk magistraat, tsunft, gild, tähtsamad gildid. Keskaegne linn allus nimeliselt maahärrale, kelle maal ta asus, kuid õiguslikult oli linn sisuliselt iseseisev. Linna juhtis magistraat ehk raad ehk linnavalitsus linnaõiguse. Linnakodanikeks said tsunftide ja gildide liikmed, vaesed linnaelanikud ei kuulunud reeglina kodanike hulka. Tsunft oli linnakäsitööliste kutseühing ja gild kaupmeeste kutseühing kesk-ja varauusajal. Tähtsaimateks gildideks olid Suurgild, mis ühendas linnakaupmehi ning nende hulgast valiti ka raeliikmeid, ja Mustpeade vennaskond, mis ühendas vallalisi kaupmehi ja kaupmeheselle, vaid Liivimaal eksisteerinud ühing sai nimetuse kaubanduse kaitsepühaku Mauritiusest, kes oli neeger. 15
kuid kehtestati kõrged tollid luksuskaupadele; kaotati piinamine, kohtute kompetentsi läks õigusemõistmine ka talupoegade üle; laiendati rahvakoolide võrku; loodi kutsekoole; riigil kontroll Viini ülikooli ja gümnaasiumide üle (enne jesuiitidel); piirati teotööd. Joseph II (1780-1790): lubati luterlastel, kalvinistidel ja ortodoksidel moodustada kogudusi, neil võimaldati saada linnakodanikeks; pidada tsunftimeistri jne ameteid; kaotati nunna- ja mungaordud ning likvideeriti osad kloostrid; suures osas riigis kaotati pärisorjus. Abso. Ja valg abs võrdlus Absolutism · Preisi absolutistliku kuningavõimu loojaks Friedrich Wilhem I (1713-1740) (nn Sõdurkuningas) o Lõi tohutu sõjaväe o Juurutas marsisammu · Ohvitserilt hakati nõudma sõjaväelist haridust
(Estonica, 2010) Linnad Keskaegses Eestis oli 9 linna: Tallinn(1228) ; Tartu (1262) ; Viljandi ; Rakvere ; Narva ; Haapsalu ; Vana-Pärnu ; Uus-Pärnu ; Paide. 16. sajandi lõpul oli Eesti alal kümme linna: lisaks keskajal tekkinutele said 16. sajandi teisel poolel linnaõiguse veel Kuressaare Saaremaal (1563) ja Valga (1584). (Estonica, 2010) Kuigi linna ladviku moodustasid kõikjal sakslased, oli eestlaste osakaal linnades suhteliselt suur. Kui 14. sajandil võeti eestlasi veel ka linnakodanikeks, siis 15. sajandil hakati nende kodanikukssaamist üha enam piirama, muuhulgas kodanikumaksu tõstmise teel. (Laur, 1999) Keskaegne linn oli peamiselt kaupmeeste ja käsitööliste elupaik. Seal elasid ka võimu esindajad ja sõjamehed, samuti vähesed tollased haritlased. Muidugi oli linnades ka teenuste pakkujaid (ehitusmeistrid). Mõned linlased pidasid kariloomi, keda päeval linnast välja karjamaale aeti. Põldu harisid linlased harva, küll aga oli paljudel aedu linnas või linna
eesmärgipäraselt, kahepoolsete õiguste ja kohustuste alusel vandeühenduse abil. Kaupmeeste omavaheline vandeühendus sõlmis lepingu maaährraga ja linna asutaja ehk maahärra andis oma kaupmeestele koos piirkonna 12 ülikuga kinnitusvande, vormistati kirjalik akt, kuhu pandi kirja linnaõigus. Uus linn rajati vandeõiguse tehnikaga. Linn oli enamjaolt piiritletud linnamüüriga ning kõik sinna sisse jäävad alad kuulusid linnaõiguse alla ja seal elavatel isikutel oli võimalus saada linnakodanikeks. Selleks tuli tasuda maks, tõendada vara (kinnisvara) olemasolu ja anda kodanikuvanne. Linnale kuulusid ka maad väljaspool linnamüüri, mida hariti ja kasutati linnaelanike toitmiseks. Ius mercatorum - Lex mercatoria (from the Latin for "merchant law") is the body of commercial law used by merchants throughout Europe during the medieval period. It evolved similar to English common law as a system of custom and best
Kaasaegsed pärimised (keskaegse) linna päritolu ja mõiste järele ulatuvad 18. sajandisse. Juhtroll kuulus siinkohal seisusliku ühiskonna raames tegutsenud valgustusfilosoofidele, kes tõstatasid oma töödes kodanike võrdsuse probleemi. Voltaire määratles linna kui vabade kodanike kogukonda. Ta väitis, et võideldes feodaalsenjööride mõjuvõimu vastu oli Prantsuse kuningas Louis VII juba 1137/38 kehtestanud linnade põhiõigused. Kuningas olevat selles aktis andnud vabadeks linnakodanikeks saanud elanikele õiguse ise valida linnavalitsuste ja kohtute liikmeid. A. Smith defineeris linna kui alalist turgu. Nendes kahes 18. sajandi määratluses ilmneb juba kaks erinevat lähenemisviisi (keskaegse) linna kui sellise defineerimisele, mis on püsima jäänud tänaseni. Üks on linna majanduslik definitsioon, mille kohaselt linn on keskmisest tihedama rahvastikuga asula, kus vastastikune vahetus ja tööjaotus on suhteliselt hästi välja arenenud
8. hoolitsus linnakodanike heakäekäigu eest. Linna elanikkond moodustas linna kodanikkonna. Kodanikuks saadi kas sünni läbi või olles teatud aja linnas elanud. Tavaliselt loeti selleks ajaks 1 aasta ja 1 päev. Seda klauslit kasutasid pärisorjadest talupojad, kes linna põgenesid, teades, et end 1 aasta ja 1 päeva linnas varjates, saavad nad vabadeks linnakodanikeks ("Linnaõhk teeb vabaks!"). Linnadele oli põgenike varjamine kasulik, kuna linnade iive oli mitmesugustel põhjustel negatiivne. Linnakodanikuks saamisel pidi andma kodanikuvande ja tasuma kodanikumaksu. Pärast seda kanti kodanikuks vastuvõetu nimi linna kodanikeraamatusse. Käsitöö ja tsunftid Suurema osa linnaelanikest moodustasid käsitöölised, kes tegelesid väiketoomisega.
sajandil umbes 7000 8000, Tartus 5000 6000, Viljandis veidi üle 1000, Narvas veidi alla selle ja mujal veelgi vähem Linnaelanike osa Eesti kogurahvastikust võis olla kuni 8 % (seega suhteliselt kõrge) Linnade kodanikkonna hulgas etendasid suuremat rolli sakslased, kuid lihttöölisi ja agulielanikke kaasa arvestades oli ülekaal kõigis Eesti linnades eestlastel Suure juurdevoolu linnadesse tõid mõisatest ära põgenenud talupojad, kes said linnakodanikeks olles elanud seal aasta ja päeva (tegelikult ilmselt aasta ja 6 kuud) 13 8. REFORMATSIOON EESTIS · REFORMATSIOONI PÕHJUSED: 16. sajandil tekkis poliitiline ja vaimne vastuseis paavsti juhitud kiriklikule keskvalitsusele: * Ilmalikud valitsejad (aadlikud ja rikkad linlased) himustasid kiriku varandusi
Raeliige oli kohustatud käima koosolekutel ja täitma neid ülesandeid, mis talle olid määratud. Mõni raehärra pidi seisma selle eest, et oleks linnal kool õpetajaga, mõni pidi hoolitsema vaeste olukorra eest. Raeliige oli kohustatud neid ülesandeid täitma linnaelanike ja jumala nimel. Raeliige oldi eluaeg ja ametit sai ise maha panna, mitte ei saanud enda seast välja arvata. Linnaelanikud ja linnakodanikud olid erinevad mõisted. Linnaelanikke oli alati rohkem. Linnakodanikeks olid alati käsitöölised ja kaupmehed. Linnaelanikud olid teenijad, sulased, õpipoisid, sellid. Linnades oli iive negatiivne. Linnad olid huvitatud, et neile lisanduks uut elanikkkonda. Seetõttu võeti maalt linna tulnud talupojad lahkelt vastu. Nii on tekkinud ütlus, et linnaõhk teeb vabaks. Kui talupoeg oli suutnud end linnas varjata, seega oli vabanenud feodaali võimu alt. Linnakodanike peamised tegevusalad olidki käsitöö ja kaubandus.
5. Suurenenud varanduslik kihistumus (surmade tõttu koguneb varandus kellegi kätesse). 6. Hiliskeskajal marginalide (ühiskonnaheidikud) kasv rändurite, kerjuste ja tudengite näol. 7. Linnades suurem osa marginaalideks, neil kel pole võimalik seaduslikke lapsi saada. Rahvast vähem, sest sotsiaalne struktuur ütleb, et teatud rahvas ei saa lapsi saada, st nende lapsed pole seaduslikud ja neid ei loetud linnakodanikeks. 6 KESKAJA MAJANDUS Valdavalt agraarmajandus, nii vähe tootlik, et kõik olid sunnitud ise tootma. Sellel põhinesid aadli ja vaimulke sissetulekud. Keskaeg on siiski põllumajanduse arengu aeg. Keskaja II poolel arvukad linnad, linnarahva osakaal kasvab. Talupojad müüvad saaduseid linnaelanikele. Uuendused: · Raske ratasader kiirem ja parem kündmine. · Uued väljasüsteemid eriti kolmeväljasüsteem.
Kaasaegsed pärimised (keskaegse) linna päritolu ja mõiste järele ulatuvad 18. sajandisse. Juhtroll kuulus siinkohal seisusliku ühiskonna raames tegutsenud valgustusfilosoofidele, kes tõstatasid oma töödes kodanike võrdsuse probleemi. Voltaire määratles linna kui vabade kodanike kogukonda. Ta väitis, et võideldes feodaalsenjööride mõjuvõimu vastu oli Prantsuse kuningas Louis VII juba 1137/38 kehtestanud linnade põhiõigused. Kuningas olevat selles aktis andnud vabadeks linnakodanikeks saanud elanikele õiguse ise valida linnavalitsuste ja kohtute liikmeid. A. Smith defineeris linna kui alalist turgu. Nendes kahes 18. sajandi määratluses ilmneb juba kaks erinevat lähenemisviisi (keskaegse) linna kui sellise defineerimisele, mis on püsima jäänud tänaseni. Üks on linna majanduslik definitsioon, mille kohaselt linn on keskmisest tihedama rahvastikuga asula, kus vastastikune vahetus ja tööjaotus on suhteliselt hästi välja arenenud.
Mida rohkem oli suursugusel roomlasel kliente, seda enam temast lugu peeti. (Kõiv, 1994, 205) Kodanik – vaba mees, kel oli õigus osaleda rahvakoosolekul. Isik ( muistes ühiskondades tavaliselt meessoost) , kel on linnas valimisõigus. Riigi kodanik on inimene, kellel on vastava riigi kodakondsus. Mõningatel juhtudel peetakse antud riigi kodanikeks ka selles riigis registreeritud juriidilisi isikuid. Linnriikide ajasul nimetati vabu inimesi(st mitte orje linnakodanikeks. Inimene, kellel on õigus linnriigi valitsemisest osa vütta, linnriigi meessoost vaba täiskasvanud põliselanik, ühtlasi ka sõjamees. Kodusõda –sõda, mille põhjustasid sisemised vastuolud ja mille osapooled on ühest ja samast riigist. Kolonisatsioon – siirdumine uutesse asupaikadesse, rahvastiku kasvades ei jäänud osal inimestel üle muud, kui suunduda põllumaad ja tööd otsima võõrastele maadele - asutada kolooniaid. Toimus 8. saj eKr
annaabi.ee 
