Kristiina Ehin luuletaja ja proosakirjanik Anna-Britt Pähkel 12C elulugu 18.07.1977 Rapla isa Andres Ehin ja ema Ly Seppel Rapla keskkool Tartu Ülikool Erakkond vaht Mohni saarel abikaasa Silver Sepp koht kirjanduses üks kõige edukamaid enim tõlgitud ja maailmas tähelepanu pälvinud Täiskuu luulefestival Tartu esimene linnakirjanik looming luuletused ja proosapalad elulisus armastus ja lootus urbanismivastasus eeskujuks Viivi Luik iseloomulikud jooned naise vaatepunkt vaimsus ja tundlikkus maalähedus ja looduslikkus soome-ugri juurtega modernne rahvapärimus vabavärss puuduvad pealkirjad, kirjavahemärgid jne luuleliselt kujundirohke Näited http://arhiiv.err.ee/vaata/100-luuleparli-luigeluulinn-kristiina-ehin-loeb-tiina-tauraite https://www.youtube.com/watch
üliõpilasseltsist "Veljesto", mille liikmeks ta astus esimesel ülikoolisügisel. 1938. aastal saabus tõeline kirjanduslik tunnustus. "Looduse" romaanivõistlusel sai Karl Ristikivi romaan "Tuli ja raud" esimese auhinna. Nagu iga meistritöö, oli Ristikivi esikromaan omas ajas mõnevõrra tavatu, traditsiooniliselt realistlik, maailmanägemiselt varavana, ometi teistest peajagu üle. Karl Ristikivi oli esimene tõeline linnakirjanik. 1940. aastal valmis teine linnaromaan "Õige mehe koda", 1942. aastal järgnes romaan "Rohtaed". 1943. aastal kevadel astus Karl Ristikivi saksa sõjaväkke, vabatahtlikuna ootas teda esialgu staabitöö ja ta lootis, et ei pea minema rindele. Puhkuse saanud, põgenes Ristikivi sama aasta novembrikuus Soome ja siirdus 1944. aasta septembris edasi Rootsi. Algas Ristikivi pagulusperiood. Ta oli üks ligikaudu 80 tuhandest eesti
,,Õige mehe koda." Neid kolme enam-vähem ühtselt realistliku perekonnaromaani laadis teost (,,Tuli ja raud", ,,Õige mehe koda" ja ,,Rohtaed"), mis annavad mitmekülgse pildi Tallinna eri rahvakihtide elust pikema aja vältel ja omavad ühiseid tegelasi, nimetatakse Tallinna triloogiaks. Koos viimase Tallina triloogia teose avaldamise ja Tammsaarelt teenitud kiidusõnadega oli Ristikivist saanud esimene tõsiseltvõetav linnakirjanik. Pärast seda, kui oli aastal 1941 lõpetanud Tartu Ülikooli cum laude, astus 1943. aasta kevadel saksa sõjaväkke, kuid võttis juba novembris puhkuse ning põgenes Soome. Seda aastat võib pidada pagulaselu alguseks. 1944. aasta septembris liikus ta Soomest edasi Rootsi ning peatus lühikest aega Sigtuna põgenikelinnas. Seejärel elas ja töötas Ristikivi Uppsalas. Alates 1947. aastast töötas ta Stockholmis haigekassa ametnikuna ja elas Stockholmi eeslinnas Solnas.
"Looduse" romaanivõistlusel sai Karl Ristikivi romaan "Tuli ja raud" esimese auhinna. Nagu iga meistritöö, oli Ristikivi esikromaan omas ajas mõnevõrra tavatu, traditsiooniliselt realistlik, maailmanägemiselt varavana, ometi teistest peajagu üle. Kõigist kiiduavaldustest olulisem oli A. H. Tammsaare avaliku kirja vormis tunnustusavaldus. Eesti kirjanduse senised saavutused käsitlesid enamasti maaelu. Karl Ristikivi oli esimene tõeline linnakirjanik. 1940. aastal valmis teine linnaromaan "Õige mehe koda", 1942. aastal järgnes romaan "Rohtaed". Kolme Tallinnas toimuva tegevusega romaani on üheskoos nimetatud Tallinna triloogiaks. "Tules ja rauas" kujutatakse eesti talupoegade linnastumist, "Õige mehe kojas" ("Võõras majas") eesti soost kaupmeeskonna üht arengukäiku ja "Rohtaias" haritlaskonna (antud teoses koolmeistri) kujunemisteed. 1943. aastal kevadel astus Karl Ristikivi saksa sõjaväkke, vabatahtlikuna ootas teda
annaabi.ee 
