ISBN-13: 978-9949-13-918-7 ISBN-10: 9949-13-918-X Sisukord Eessõna 4 Kes on linnud? 5 6 Leevike 7 Tihased 8 Varblased 10 Varesed 12 Kuldnokk 13 Harakas 14 Linavästrik 15 Rähn 17 Lõoke 19 Toonekurg 21 Pääsukesed 25 Kägu Mänge lindudest 28 Kirjandust lindude kohta 32 3 Saateks Elva Lasteaed Murumunal on projekti raames koostöös Eestimaa Looduse Fondi ja Tartu Keskkonnahariduskeskusega, Eesti Ornitoloogia Ühingu nõul ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse, Stiftung Naturschutzfonds Glücks- spirale ja Saksa fondi 5000xZukunft rahastamisel ilmunud õppematerjal, mis on koostatud eesmärgiga arendada, mitmekesistada ja parandada keskkon-
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus. Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise. «Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.» Nüüd alles päris lõbu algas. «Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?» «Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.» «Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine. «Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha, neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.»* «Hüva,» arvas Jehan Frollo, «neile siis tarvis neljakordset märulit teha.» «Musnier, me pistame su raamatud põlema.»
et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu 7 õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele, see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased. Teised naabrid -- rootslased, venelased, lätlased, leedulased -- ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kus võisid. Nad käisid sagedasti eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
