oma eesmärgid ja unistused. Arvan, et kui pärisorjus oleks edasi kestnud, siis oleks ka talude päriseks ostmine samuti edasi lükkunud. Pärisorjuse kaotamine andis kindlasti suure lükke talude päriseks ostmise suunas. Kahtlemata oli üheks teguriks ka linakasvatus. Talupojad kasvatasid lina ja müüsid selle maha. Sealt said nad raha ning pikapeale said osta ka talu. Linakasvatus oli menukas eriti Lõuna-Eestis, sest seal on paremad mullad ja parem kliima linakasvatuseks. Arvan, et lina kasvatati seetõttu, et lina oli väga kõrgehinnaline, sest paljudes Euroopa piirkondades polnud nii häid lina kasvatamise tingimusi, kui Lõuna-Eestis. Arvan, et seepärast ostetigi Eesti talupoegadelt lina. Ka see oli üks kindel tegur, mis aitas kaasa talude päriseks ostmisele. Ka raharent aitas kaasa talude päriseks ostmisele. Asjad läksid mõnevõrra paremaks sajandi keskpaiku, kui kehtestati uued talurahva seadused. 1849. aasta seadustega soodustati
Tekkis talurahva liikumine kõik senised rentnikud ei olnud võimelised oma talu välja ostma, üldjuhul osteti laenurahadega. Loodi vastav pank (Eesti maapank vms pole eriti oluline) jäi järelmaks. Mõisnik sai raha kätte, omanik jäi pangale võlgu. Liivimaal algas ostmine varem. Ostmise käivitumine oli väga aeglane talupoeg väga ei uskunud mõisnikku. Ameerika kodusõda puuvilla toomine kadus, hinda läks jälle lina. Lõuna-Eesti kahkjad mullad olid head linakasvatuseks. Eestimaal lina nii hästi ei kasva ning võsamaade näol maareservi pole, siis linakasvatus oli tagasihoidlikum pigem oli sissetulekuallikaks kartulikasvatus. Lisaks eramõisatele olid olemas ka kroonumõisad ehk riigile kuuluvad mõisad. Eestis oli neid vähe. Peamiselt olid need Liivimaal. Muutused elumajades Hakati ehitama majadele korstnaid. Tihtipeale tehti reheahju juurde eraldi pliit. Natuke edasi, siis hakati ehitama kambritega kokku eraldi kööke
annaabi.ee 
