eestigiid.ee/?CatID=57 8 Minu kodukoha rahvarõivad Järvamaa kuulub rahvarõivaste poolest koos Harju- ja Virumaaga üsna ühtsesse Põhja - Eesti rühma. Järvamaa lilltikandid on sageli ühevärvilised: valged, sinised, mustad (tumepruunid), on ka mitmevärvilisi. Vanemal ajal oli mitmel pool Eestis kasutusel linukanimeline peakate, mille saba oli kaetud suureõielise lillkirjaga, seelikud olid ühevärvilised, enamasti mustad. Mõnede alläärt kaunistas uhke lai helmetikand, teisi paelad ja karrad. Kohati kanti neid uuemate pikitriibuliste kõrval veel XIX sajandi keskelgi. Järvamaa pikk-kuued olid olnud mustad. Meeste vatt ja põlvpüksid olid XIX sajandi keskpaiku enamasti sinised, suvel linased valged või triibulised. Ambla rahvarõivaste postmargil kujutatud pidulikult riietatud mehel on Järvamaale omane must pikk- kuub, naisel vanaaegne peakate linuk ja
Tallinna ümbruses levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond ning naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet (käiseid). Käiste ja abielunaiste iseloomuliku tanu geomeetriline ornament asendati alates 18. sajandi lõpust lillkirjaga ja see omandas eripära eriti Virumaal. 19. sajandi alguseks oli Põhja-Eestis tavapärane naiste peakate pottmüts. Nagu ka Lõuna-Eestis esines ka Põhja-Eesti piirkonna siseselt erinevusi. Rannaalade rahvariided olid Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis leida vene- ja vadjapäraseid jooni. Lääne-Eesti Lääne-Eesti piirkonda kuulub 23 kihelkonda: Audru, Halliste, Hanila, Häädemeeste, Karksi, Karuse, Kirbla, Kullamaa, Lihula, Lääne-Nigula,
Veel 19.saj keskel värviti Eestis lõngu ja kangaid taimevärvidega, kuid 19.saj teisel poolel asusid keemilised värvid taimevärvide asemele. Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine. Taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine. Keerulisemaid tegid käsitööspetsialistid, kellelt siis ka vajalikud esemed telliti. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.saj lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid, õlarätte ja põllesid. Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate õite, lehtede, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Vanimad Põhja-Eesti lillkirjad tikiti siidile siidniidiga, lisamaterjaliks kard. Tikiti peamiselt
kapetad - mustriga villased põlvikud - Mis on ornament, missugused neid kasutati Muhu rahvarõivastel ? Ornament (muster, dekoor, kiri) on geomeetrilistest kujunditest ja nende osadest, vahel ka märkidest ja sümbolitest moodustatud või valmistamise tehnoloogia käigus kujunenud kaunistus rõivastel, ehitistel, tarbeesemetel ja mujal. Muhu rõivastele iseloomulik männamotiividega geomeetriline ornament asendus algul geomeetriliste-taimeliste segakirjadega, seejärel naturalistliku lillkirjaga. Nii säilis või isegi suurenes paiguti regionaalne omapära, samal ajal kui üldine tendents oli paikkondlike erinevuste kadumine ja rõivastuse ühtlustumine. - Missuguseid tikandeid näeme Muhu rahvarõivastel / Missuguseid pisteid on kasutatud Muhu lilltikandis ? Hääbepistes, linnusilmapistetes, üksikpistetes, sõlmpisteis, tikitud lilltikandit ( Muhu tikand ). - Kus leiab kasutamist lilltikand, millal hakati teda kasutama rõivaesemetel ?
uute eesti lillkirjade kunstipärasus, mustrite keerukus, variatsioonide rohkus ja joonistustehniline meisterlikkus tõestavad, et nende tikkijad on omal ajal kahtlemata kasutanud mustrijooniseid. Seda kinnitavad ka erinevatest piirkondadest pärinevate mustrite sarnasuskui ka tikandite all märgitavad kopeerimisjäljed. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.sajandil lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid (sabaga tanu), õlarätte ja hiljem ka põlli. Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate lehtede, õite, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Esimesed on tavaliselt kelluka-, teised rosetikujulised. Need kaks motiivi on
Mitmeid mööbliesemeid valmistati kodus ise, kuid järjest enam tekkis juurde kohalikke oskuslikke puutöömehi arendasid traditsiooniliste mööbliesemete vormi ja kaunistust. 19.saj lõpus pärines uus mööbel juba külatislerilt. Lähendades uuemat talumööblit märgatavalt linnamööblile. Kõrvu sammaskirstudega läksid riidevara hoidmisel mõneks ajaks moodi neile laadilt lähedased kohvrid. Tavaliselt olid värvitud punkakaks või pruunikaks või kaunistatud mimevärvilise lillkirjaga. 19.saj teisel poolel oli kõtge tavalisem magasmisase juba voodi. Sajandi lõpus tulid ka pikemad voodid, paiguti hakati tegema ka lahtitõmmatavaid kahe poolega ehk kuue jalaga voodeid. Imikute magamisasemena tuli jalashäll. Kõige tavalisemaks istmeks sai kiiresti juba varem tuntud raamkonstruktsiooniga tool. Hiiumaal ja Põhja-Eesti neemedel ilmusid söögilaua taha endise seinapingi asemele seljatoega pingid (puust sohvad), tegema hakati ka kiiktoole.
annaabi.ee 
