läbivat peosaali, mis on kaunistatud rohke strukkdekoori ja laemaalingutega. Kadrioru loss on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Pidulik ja uhke Rooma baroki stiilis keisriloss, mida ümbritses Versailles' eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed, kerkis karge Läänemere äärde Vene valitseja Peeter I tahtel. Kadrioru keiserlikku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid. Suured muudatused lossi elus ja sisustuses toimusid 19. sajandi esimesel poolel, kui
Kadrioru Loss Kadrioru lossi rajas Vene tsaar Peeter I aastal 1718. Loss nimetati tema abikaasa Katariina I auks Kadrioruks (sks Catharinenthal). Itaalia arhitekti Nicola Michetti kavandatud loss ja selle kaunistusterohke peasaal on nii Eesti kui ka kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri üks kaunimaid näiteid. Kadrioru loss on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Pidulik ja uhke Rooma baroki stiilis keisriloss, mida ümbritses Versailles’ eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed, kerkis karge Läänemere äärde Vene valitseja Peeter I tahtel. Suured muudatused lossi elus ja sisustuses toimusid 19. sajandi esimesel poolel, kui moodsaks kuurordiks kujunenud Tallinnas käisid sageli Nikolai I ja ta pere. 1920. aastatel ja 1946–1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone. 1930. aastatel asus siin Eesti Vabariigi riigipea residents. Sel ajal valmisid juurdeehitised – banketisaal, talveaed; paljud ruumid said uue kujunduse. 2000.
Kadrioru loss Kadrioru lossi rajas Vene tsaar Peeter I aastal 1718. Loss nimetati tema abikaasa Katariina I auks Kadrioruks (sks Catharinenthal). Itaalia arhitekti Nicola Michetti kavandatud loss ja selle kaunistusterohke peasaal on nii Eesti kui ka kogu Põhja- Euroopa barokkarhitektuuri üks kaunimaid näiteid. Kadrioru loss on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Pidulik ja uhke Rooma baroki stiilis keisriloss, mida ümbritses Versailles’ eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed, kerkis karge Läänemere äärde Vene valitseja Peeter I tahtel. Kadrioru keiserlikku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid. Suured muudatused lossi elus ja sisustuses toimusid 19. sajandi esimesel poolel, kui moodsaks kuurordiks kujunenud Tallinnas käisid sageli Nikolai I ja ta pere. 1920. aastatel ja 1946–1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone. 1930. aastatel asus siin Eesti Vabariigi riigipea residents. Sel ajal
mustritesse. Kui varem piirduti pargi jaotamisega nelinurkadeks, siis nüüd lisati sinna ka diagonaalselt suunduvaid puiesteid (nt Põltsamaa park), pargiarhitektuur muutus ka plaanilt vaadatuna keerulisemaks. Mõisahoonete ette rajatavast rondeelist ma juba rääkisin. Sinna murule paigutati ilustuseks ka pügatud põõsaid. Haljastus jätkus maja taga regulaarses stiilis pargina, kus sümmeetriat rõhutati kalatiikide, sirgete alleede ja mustriliste lilleparteritega. Puiesteed paigutati näiteks kiirtena ja poolkaartena (Roosna-Alliku), kiirtena suunduvad teed olid kasutusel ka prantsuse parkides (nn hanejalakujund), kuigi suuremas mastaabis. Hea näide peakanali kasutamisest on Norra mõisapargis (sümmeetriline tiikide-kanalite süsteem). Suurejooneliste Prantsuse lossiparkidega oleks Eesti mõisaparke küll kohatu võrrelda, aga huvitav on jälgida, mismoodi sealne vorm meile üle kandus. Filosoofia võib-olla ka, aga tunduvalt tagasihoidlikumal moel
annaabi.ee 
