ja valude vaevatut ilma. Su sõber kui sätendav päikene jäi kauguse võlvis öö varju. Teed üles ei leidnud hing väikene, ei näinud ta tähtede harju. Nüüd oled sa hädaga kihlatud ja võidavad elutõed valjud. Kuid ära neid ilmi sa unusta, suurt tõde- kui enne sind paljud! Marie Heiberg Sirelite aegu Nüüd üle kirsipuude, üle kogu aia üks hele õitepärg kui pehme valge vill, ning lillasireleid on küll ja küll, neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja. Ah, puu kõik õied minu üle saja! Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill! Mu meeled ammu oodand ärevil nii mõne pika igatsuseaja. Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri: seks aega küll, seks aega sügisel ja kurval, kalgil, kainestaval talvel. Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel: kui kirsipung mus õitsema puhkeb veri, nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel. Ma
loond loogeldes suurt värisevat varju. Ja silmad niiskuvad: ei julge harju nad iluga, liig raske minu vael ah, piki maja voiletne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õitsev veri ehiks, ah, elada on imeliselt hää! 3 Nüüd üle kirsipuude, üle kogu aia üks hele õitepärg kui pehme valge vill, ning lillasireleid on küll ja küll, neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja. Ah, puu, kõik õied minu üle saja! Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill! Mu meeled ammu oodand ärevil nii mõne piki igatsuseaja. Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri: seks aega küll, seks aega sügisel ja kurval, kalgil, kainestaval talvel. Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel: kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri, nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel. Kasutatud kirjandus: 1
annaabi.ee 
