hammustuskohast. Hammustus on ohtlikum kuuma ilmaga ja juhul, kui hammustuskoht paikneb näos, kaelal või seljal. Kõige ohtlikum on mürgihamba ja seega ka mürgi sattumine veresoonde. Hammustuse puhul on näha kaht teineteisest 0.5 – 1 cm kaugusel paiknevat täpikujulist haavakest, hammustus ise ei ole eriti valus ja meenutab nõelatorget. Mõne minuti jooksul pärast hammustust võib valu tugevneda, paarikümne minutiga areneda turse, nahk omandab lillakaspunase varjundi ja muutub tundetuks. Umbes tunni möödumisel võib tekkida peavalu, peapööritust ja iiveldustunne, vahel ka oksendamine. Võivad tekkida kõhulahtisus, hingeldus, nõrkustunne, nahk kattub külma higiga, kannatanu võib muutuda rahutuks ja teadvuse kaotada. Võib tekkida punetus ja paistetus hammustuse piirkonnas. See koht valutab tugevalt. Turse hammustuskohal saavutab maksimumi 48-72 t jooksul pärast hammustust. Võivad ilmneda vesivillid
2. Füüsikalis-keemilised eraldamismeetodid on ekstraktsioon, elektro-forees, kromatograafia. Ekstraktsioonil lisatakse uuritavale vesilahusele sobivat veega mittesegunevat orgaanilist lahustit ja loksutatakse.Selle tulemusena lähevad teatud keemilised ühendid vesilahusest üle orgaanilisse lahustisse.Näiteks joodi vesilahuse loksutamisel benseeni C6H6 või tolueeniga C6H5CH3 läheb jood üle orgaanilisse lahustisse, moodustades roosa või lillakaspunase kihi (jood lahustub vees halvasti, orgaanilistes lahustites aga hästi). 3. Füüsikalised eraldamismeetodid on destillatsioon ja sublimatsioon. Maskeerimine. Vahel on võimalik analüüsi takistavate aine koostisosade eraldamine asendada maskeerimisega.Sel juhul viiakse mingi ioon või ühend keemilise reaktsiooni abil sellisesse vormi, milles ta ei osale enam teatud reaktsioonides.Näiteks esineb sageli vajadus maskeerida raud(III)ioone
annaabi.ee 
