pool, peamiselt järvest idas (Vehendi ümbruses), endisi rannamoodustusi (luited). Jääjärvede kuhjetasandikke leidub ka Võrtsjärvest põhja pool (Väikese Emajõe orundis). Kuigi Võrtsjärve ase on tüüpiline liustikukündenõgu, kus kõikide jäätumiste ajal valdas kulutus, paljandub aluspõhi siiski vaid vähestes kohtades (Tammel, Trepimäel, Limnoloogiajaama juures). Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade, mida iseloomustab punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine. Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive (7-25%) ja vilke (1-10%). Pinnakatte moodustavad Võrtsjärve piirkonnas väga mitmekesise geneesi ja koostisega materjalid. Suurema osa piirkonna pinnakattest moodustab moreen. Enamasti on tegemist punakaspruuni saviliivase või liivsavise moreeniga, mis on üsna kivine
Võrtsjärve nõkku suundusid. Oiu ja Vaibla vahelisele lõigule kandsid jääaegsed liustikujõed kihiti lubjarikast liiva ja kruusa, sekka suuremaid kivirahne ja munakaid. Väga tüsedad jäävee setted ei ole, liiva- ja kruusakihi paksus Vaibla voorel on ehk meeter või paar. 4) Aluspõhja iseloomustus: Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade, mida iseloomustab punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine. Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive (7- 25%) ja vilke (1-10%). Pinnakatte moodustavad Võrtsjärve piirkonnas väga mitmekesise geneesi ja koostisega materjalid. Suurema osa piirkonna pinnakattest moodustab moreen. Enamasti on tegemist punakaspruuni saviliivase või liivsavise moreeniga, mis on üsna kivine ja karbonaadirikas ning see lasub
annaabi.ee 
