Sõlmiti tähtajalisi rahulepinguid, mida pikendati. 1509, 1521, 1531 rahulepingud Liivimaa ja Venemaa vahel. 1531 sõlmiti leping tähtajaga 1550. Esialgu teatati liivimaalastele, et ollakse nõus pikendama üheks aastaks, kuni 1551 ning uue rahu sõlmimisel tuleb leppida teatud tingimustega. Tingimusi ei teatatud. Vahepeal midagi ei juhtunud, 1554 saadi uuesti kokku. Toimus see Venemaa-poolsete ähvarduste saatel. Ivan IV nõudis liivimaalastelt takistuste kõrvaldamist, luua kauplemisvabadus ja et välismaalased pääseksid Venemaale. Esialgu Liivimaa ei võtnud tsaari ähvardusi tõsiselt. Jaanuar 1554 otsustati maapäeval saata Venemaale saadikud, eesmärgiga sõlmida rahu 30 aastaks, aga Liivimaa-poolne tingimus, et on teatud rida kaupu, mida Venemaale vedada ei tohi, relvad jne. Samuti leiti, et otsesuhtlus Lääne-Euroopaga venelastel ei ole hea, sest liivimaalased teenisid selle vahendamise pealt. 1554 kevadel jõudsid
asjades. Kuna ordu ei olnud raha ega abi saanud, siis ordu hakkas oma tähtsaid alasid müma. Põhiliselt Tp Läti aladel asuvad kindlused. Reaalselt abi Poolast ei tule. Juba suvel 59 kavandas Ketler sõjakäike vene aladele, mille eesmärk oli tungida endisesse Tartu piiskopkonda, et tagasi vallutada Tartu linn. Oktoobris ületatakse uus piir ja minnakse Tartu piiskopkonda. Toimus väiksemaid kokkupõrkeid , vene väed saavad nõu juures liivimaalastelt lüüa. Liivimaalased jõuavad Tartusse, kuid kogemustest õpitud ei oldud, suurtükke kaasas ei ole. Piiratakse linnust, tartut tagasi ei vallutata. Riisuti ja rüüstati enfisi tartu piiskopkonna alasid. Vallutati Kärtna, piirati Laiust, ei õnnestunud vallutada. Pöördutakse Liivimaale tagasi. Esialgu venelased olukorrale ei reageeri ja on endiselt kaitses. Hiljem karistusretk. 9. Veebruaril
annaabi.ee 
