kuulus üle poole Eesti ja Läti alast. Ordumeistri peamiseks residentsiks oli Riia linnus. Ordu territoorumi haldasid foogtid ja komtuurid, kes juhtis ka foogt- ja komtuurkondi, mille keskusteks olid linnused. Linnuste meeskond koosnes rüütelvendadest, vaimulikest, sõduritest, teenritest. Saksa ordu peaeesmärgiks oli kaitsa Liivimaa kristlasi ja sõdida “paganate” vastu. Sõjateenistus polnud kohustus. Sõjakäigul osalemine andis õiguse saada osa saagi jagamisel. 13. Sajandil oli liivimaalastel kõige rohkem sõjalisi konflikte leedukatega. Keskaegse Liivimaa võimusuhted Saksa ordu ja Riia peapiiskopi suhted olid reguleerimata. Esimeste maadejagamiste agesed dokumendid väitsid, et ordu on omal maal iseseisev valutseja, kuid ta peab piiskopile kuuletuma. Liivimaa piiskopid hakkasid 14.sajandi alguses väitma, et ordu on saanud kõik oma valdused Riia peapiiskopilt lääniks ja seetõttu peaks andma ordumesiter peapiiskopile vasallivande. Siiski toodi ette
Taanist talle olid antud ja tulmas olid. Kohalikud seisused protestisid, et Johannes V kogu raha endal sai ja soovisid et taani kuningas rohkem ei maksaks, kuid maksis ikka. Magnus oli väga oodatud mees Liivimaale, kudi õige pea tekivad temaga mitmesugused probleemid. Ta oli noor ja kogenematu ja puudus korralik ettevalmistus. Õige pea ilmneb et tegu on südametunnistuseta inimesega ning kaasaegsed hakaksid temast õige pea rääkima kui ebardist. Liivimaalastel oli alguses tema peale olnud suured lootused,sest esidnas ta ju Taanit. Alguses äärmiselt populaarne. Magnus mängib oma sansid suhteliselt kiiresti maha, temaga kaasasolevad sõdurid hakkavad rüüstama. Teine asi oli see et Magnusel tekkis pm kohe vastuolu Ketleriga. I vaenulikud sammud Ketler. Heinrich Lühighausen-Wulf sai Ketlerilt korralduselt minna aja võtta Kuressaare enne Magnuse saabumist üle ja võtta kogu ala ordu kontrolli alla. Ordumehed jooksid
annaabi.ee 
