14 kesklöövi kõrgus oli selle laiusest kuni kaks korda suurem ja ulatus maksimaalselt 30 meetrini. Varasemad romaani kirikud olid tala- või sariklagedega. Ehitustehnika täiustudes hakati külglöövide (väga harva ka kesklöövi) katmiseks kasutama lihtsat silindervõlvi, seejärel ristvõlve, mille kasutamine kesklöövis võimaldas löövi ehitada endisest kõrgemana. Ristvõlvide diagonaalseid ristumisjooni nimetatakse servjoonteks, nendevaheline võlvilõik on võlvisiil, siilude liitumispiirkonda nimetatakse võlvikannaks, nende sfäärilist kolmnurkset alumist osa aga vikliks. Ühte ristvõlviga kaetud võlviosa nimetatakse võlvikuks ehk traveeks, võlvikuid eraldavaid kaari aga vööndkaareteks. Viimane vööndkaar enne kooriosa on võidukaar. Interjööri ilmestasid sammaste kapiteeli ja baasi kujundus,aga ka samba tüvise ornamentaalne kaunistus. Romaani kirikute interjöörid paistavad silma oma värvirohkete ja rikkalike kaunistuste poolest
sajandil hakati rakendama ristvõlvi, mis oma raskusega ei toetunud enam külgseinale, vaid nelja nurkmisse punkti. Neid punkte sai aga kindlustada piilaritaolise seinatoe tugipiilari e. kontraforsiga, mis oli harilikult astmelise aheneva profiiliga ning paiknes reeglina seinamüüri välisküljel. (Tugipiilarite süsteem leiab eriti laialdast rakendamist gooti ehituskunstis). Ristvõlvide diagonaalseid ristumisjooni nimetatakse servjoonteks, nendevaheline võlvilõik on võlvisiil, siilude liitumispiirkonda nimetatakse võlvikannaks, nende sfäärilist kolmnurkset alumist osa aga vikliks. Ühte ristvõlviga kaetud võlviosa nimetatakse võlvikuks ehk traveeks, võlvikuid eraldavaid kaari aga vööndkaareteks. Viimane vööndkaar enne kooriosa saab nimeks võidukaar. Romaani kirikutes hakati ehituskunsti arenedes rakendama ka seotud võlvide süsteemi, mis seisnes selles, et kesklöövi ühele võlvikule vastas külglöövide kaks võlvikut. Toestuseks kasutati sambaid ja piilareid
annaabi.ee 
