õigluse ideed. "Don Quijote" ideoloogilises struktuuris võiks näha midagi väga lähedast kriitika dialektikaga, mida L. Pinski on täheldanud Erasmuse "Narruse kiituses": romaani esimene pool pilkab eluterve looduse ja mõistuse seisukohast vaimunarrust, teine pool aga keskendub irooniale mitmesuguste inimpahede üle, kusjuures vaimunarrus osutub nüüd õieti tarkuseks, mille abil pahesid (tegelikke narrusi) demaskeeritakse. Cervantes ei piirdu sellega, et muudab oma kangelased sisemiselt liikuvaiks ning seeläbi komplitseerib nende ja maailma vahekorra. Ta ei "liiguta" mitte ainult don Quijote ja Sancho sisemusi, vaid paneb tegelased - teispool romaani seiklust - liikuma nii ühelt jutustustasandilt teisele (romaani "sees") kui ka juhib nad romaanist "välja", ühelt poolt ajatusse minevikku, müüti, teiselt poolt romaani lugeja füüsilisse kaasaega. "Don Quijote" kunstilise struktuuri originaalsus väljendub aga milleski enamas. Nimelt selles, et Cervantes
Nobeli preemiat. 1914. aastal ehitati Pariisi ülikooli Raadiumi Instituut, mis koosnes kahest osakonnast: radioaktiivsuse laborist, mida juhatas Marie Curie, ning bioloogiliste uurimiste ja Curie teraapia laboratooriumist. Marie määrati selle instituudi direktoriks. [1, 4] Esimese maailmasõja alguses tuli Marie ideele arendada röntgentehnikat, et see oleks paremini kättesaadav. Ta otsustas panna röntgenaparaadid veoautosse, muutes autod liikuvaiks röntgenkabinettideks, kusjuures energiat said aparaadid auto akust. Neid mobiilseid röntgenlaboreid kutsuti Les Petites Curies (väikesed Curie´d). Röntgenkiirguse abil oli võimalik leida, kus asus püssikuul või granaadikild- seega said arstid opereerida täpsemalt. Marie õpetas ka paljusid arste enda väljaarendatud röntgenaparaate kasutama. [2, 3] 1920. aastal õnnestus ühel Ameerika ajakirjanikul, Marie Meloneyd´il, saada kokkulepitud kohtumine Marie laboris
kriitika dialektikaga, mida L. Pinski on täheldanud Erasmuse "Narruse kiituses": romaani esimene pool pilkab eluterve looduse ja mõistuse seisukohast vaimunarrust, teine pool aga keskendub irooniale mitmesuguste inimpahede üle, kusjuures vaimunarrus osutub nüüd õieti tarkuseks, mille abil pahesid (tegelikke narrusi) demaskeeritakse. Cervantes ei piirdu sellega, et muudab oma kangelased sisemiselt liikuvaiks ning seeläbi komplitseerib nende ja maailma vahekorra. Ta ei "liiguta" mitte ainult don Quijote ja Sancho sisemusi, vaid paneb tegelased - teispool romaani seiklust - liikuma nii ühelt jutustustasandilt teisele (romaani "sees") kui ka juhib nad romaanist "välja", ühelt poolt ajatusse minevikku, müüti, teiselt poolt romaani lugeja füüsilisse kaasaega.
annaabi.ee 
