tunnetamist väärt. "Väärt" olema on muidugi suhteline mõiste, aga Jacobsoni kommunikatsioonimudel võib aidata. Nimelt kirjeldab ta kommunikatsiooni kui protsessi, mille edukus sõltub jagatud koodide olemasolus nii loojate, esitajate kui ka vaatajate seas. Olemasolevate ja toimivate koodidega mäng, nende murdmine, avardamine ja küsitlemine on koreograafi "aktsiad" loomingulisel turul. Me tunneme ära uued lahendused, interpretatsioonid, värske liikumiskeele ja originaalsuse, sest meeled tajuvad (näevad) tundmatu territooriumi kogemuse põhjal ära. Jakobsoni terminoloogiat kasutades on see metalingvistiline funktsioon. Referentsiaalne funktsioon seisneb sõnumi edastamiseks kasutatava meedia äratuntavuses, s.t. me tunneme töö elemendid, objektid, tunded, ideed ära. Need ideed on tegijate kui ka vaatajate kultuurilises mälus olemas. Mõned tantsud teadlikult refereerivad, näit. Luikede Järv, Romeo ja Julia jne.
kooli doktorit Lulu. E. Sweigard'i "Liikumine rajaneb mõtlemisele, mitte lihaste tööle.", võib näha olulisust kuidas antud tehnika viljelemine annab indu ka vigastustega toimetulekul. Suurel määral oleneb vigastuse oht sellest, mis tähenduse me liikumisprotsessile omistame. Huvitav on see, et Skinneri releasing-tehnika vastandub pisut Pilatesele, kuna Pilates käseb kõhu sisse tõmmata ja vaagna enda alla asetada, siis Skinneri tehnika näeb sellises tegevuses keha loomupärase liikumiskeele rikkumist ja jäsemete vaba töö takistamist. Ent nagu öeldud, Pilates on natuke kaugemal loomulikkusest kui teised esitletud spsteemid. Siinkohal polegi niivõrd oluline liikudes hoida nö "kasulikke" tantsijatele omaseid asendeid, nagu pööratud vaagen või allasuunatud õlad, vaid pigem suunata kehahoid dünaamilisse loomulikkusse. 16 2
annaabi.ee 
