brassiujuja vee all liikumise aeg kindlaks (uued nõuded jõustusid 1957. a.). Liblikujumine ei suutnud enda iseseisvaks alaks kuulutamist tegelikult üle elada. Ala nimetus on küll jäänud, kuid sisu on nii muutunud, et see nimetusele päris ei vasta. Juba 1953. a. algatas jugoslaavlane Darko Prvan sellise liblikujumise, mida tuntakse nüüd rohkem delfiiniujumisena.Vanast liblikujumisest jäi alles liblika liikumist meenutav käte töö, aga oluline osa liikumishoost saadi delfiini ujumist matkivast jalgade ja alakeha sümmeetrilisest ja võimsast üles-alla liigutamisest. Selili ujuvad tänapäeval kõik võistlejad krooli; seda ujutakse nagu rinnulikrooligi, kuid seliliasendis. Keelatud pole ka selilibrass, aga sellest on võistlejad nüüdisajal loobunud. 9 Selilikrooli võidukäigule pani aluse ameeriklane Harry Hebner Stokholmi olümpiamängudel
üles, millega saavutatakse tõusu tunnetus hoopis kehas. Kehakallutused Kehakallutusi tehakse peamiselt tasakaalu säilitamiseks pöörete ajal. Nii nagu tõus päkkadele, on ka kallutus seotud liikumishooga. Kehakallutused peavad alati toimuma väliskülje sirutamise abil. Seejuures ei tohi kallutusepoolset sisekülge sisse murda või kallutuse ulatust käega suurendada, keha peab kaarduma. Kallutuse määr oleneb liikumishoost ja hoo poolt resulteeritud liikumissuunast. Kallutus järgneb peaaegu alati sissejuhatavale sammule, millega kaasneb vastandliikumine ja algab pöördumine. Kui see samm astutakse parema jalaga ette või tagasi, järgneb kallutus paremale, kui aga vasaku jalaga ette või tagasi, siis vasakule. Kallutus säilitatakse tavaliselt kahe järgmise sammu vältel ja lõpetatakse koos laskumisega. Kehakallutustega, samuti tõusudega, laskumistega ei tohi liialdada. Ülepakutud
millega saavutatakse tõusu tunnetus hoopis kehas. KEHAKALLUTUSED Kehakallutusi tehakse peamiselt tasakaalu säilitamiseks pöörete ajal. Nii nagu tõus päkkadele, on ka kallutus seotud liikumishooga. Kehakallutused peavad alati toimuma väliskülje sirutamise abil. Seejuures ei tohi kallutusepoolset sisekülge sisse murda või kallutuse ulatust käega suurendada, keha peab kaarduma. Kallutuse määr oleneb liikumishoost ja hoo poolt resulteeritud liikumissuunast. Kallutus järgneb peaaegu alati sissejuhatavale sammule, millega kaasneb vastandliikumine ja algab pöördumine. Kui see samm astutakse parema jalaga ette või tagasi, järgneb kallutus paremale, kui aga vasaku jalaga ette või tagasi, siis vasakule. Kallutus säilitatakse tavaliselt kahe järgmise sammu vältel ja lõpetatakse koos laskumisega. Kehakallutustega, samuti tõusudega, laskumistega ei tohi liialdada. Ülepakutud
annaabi.ee 
