põrgusse ja igavesse kannatusse, kuigi ta peaks olema armastuse sümbol. Kui ei juhtu täpselt nii nagu ennustati, siis seisneb tarkuse kriteerium inimese mõistlikkuses ja suutlikkuses olukorraga leppida. Thomas uurib oma essees jumala olemasolu vastates küsimustele,kas Jumal on, kuidas ta on ning mis kuulub tema tegevuse juurde. Ta järeldab,et jumala olemasolu on nii võimalik kui ka võimatu. On võimatu,et miski on ühel ja samal kombel liikumapanev ja liikumapandav,seega järeldub,et on olemas mingi esimene liikumapanija-Jumal. Sama loogikaja järeldub ka,et Jumal on esimene toimivpõhjus. Jumal on iseenesest paratamatu ning on teistele paratamatuse põhjuseks. Jumal on kõikide asjade olemise, ja headuse, ja mis tahes täiuse põhjus, ta on tunnetatav ja arusaav, ning ta seab kõiki looduslikke asju eesmärgi poole. Kuna on olemas loodusseadused peab olema keegi,kes neid looduslikke asju eesmärgi poole seab. Seda nimetataksegi jumalaks
teeb puidu, mis on kuum võimalikkuses, kuumaks tegelikkuses, ja seeläbi paneb teda liikuma ja muudab. Pole aga võimalik, et üks ja sama oleks samal ajal tegelikkuses ja võimalikkuses samas suhtes, vaid üksnes erinevas suhtes, sest see, mis on kuum tegelikkuses, ei saa samal ajal olla kuum võimalikkuses, vaid on samal ajal külm võimalikkuses. Järelikult on võimatu, et miski oleks ühel ja samal kombel liikumapanev ja liikumapandav, ehk paneks iseennast liikuma. Järelikult peab kõike, mis liigub, panema liikuma [miski] muu. Järelikult kui seda, mis paneb liikuma, pannakse liikuma, peab ka teda ennast liikuma panema muu, ja sedagi muu. Aga see ei ole lõpmatusse minemine (lõputu regress), sest nõnda ei oleks miski esimene liikumapanija; ja järelikult ka mitte mingi muu liikumapanija, sest teised liikumapanijad ei pane liikuma
annaabi.ee 
